Mis ühele müra, see teisele muusika

Madalatooniline müdin, kriiskav vingumine, vaikne susin või elektrimootori pinin – nii palju, kui on eri autosid, on neil ka eri moodi hääli ning inimeste maitsegi on erinev: mis ühe jaoks vastik müra, see teise kõrvadele meeldiv muusika. Kuidas timmitakse auto mootori häält ning miks on vaja seda üldse teha?

Mürast kui helist on saamas järjest enam margitunnus, kaubamärgi ja toote üks osa, on öelnud Eesti ehk suurim mootorimüraspetsialist, Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) autotehnika õppetooli dotsent ning mehaanikateaduskonna tehnilise akustika ja vibratsioonide uurimisrühma liige Hans Rämmal.

Ta toob näiteks „ühe tuntud suurtootja“ (Autoleht ilmselt ei eksi, kui aimab selles mõistukõnes olevat juttu Harley-Davidsonist) mootorrattad, millest umbes 80% vahetatakse tehases toodetud, nõutava müratasemega summutid esimesel võimalusel ja juba enne poest välja sõitmist tugevamat ja „isikupärasemat“ müra kiirgavate vastu.

Aknaklaase kliristav ning vankris tukastavaid beebisid unest ehmatav põrgulärm on südalinnas müristava tsiklimehe jaoks kindlasti unelmate muusika ning ju arvavad seda ka seadusesilmad, sest Autolehe hinnangul on otsetoruga ehk praktiliselt summutita tsikleid liikluses aina enam ning nende suhtes valitseb mingil arusaamatul põhjusel järelikult vaikne heakskiit.