FOTOD. Luksusauto Hiina moodi

no pole üldse paha ja usun, et sellisele kärakale oleks ka meie ühemehefirmadel lööki. Teate küll neid, kes elavad peost-suhu, aga auto peab võimalikult kallis olema, et siis tegijana välja näha.

Vanemad inimesed, kellel juba pappi, ei viitsigi enam pugeda ja ses suhtes loogiline jätk. Muidu on nad maasturite peale läinud, aga kaubik mahukam ja mugavam. :)

Eks olegi kahte sorti luksust - üks on peen poosetamine, liibuvad rätsepaülikonnad ja võimsused ja muu - efektne, aga suurt sättimist ja pingutust nõudev ja kohati ka ebamugav. Teine on luksus või mõnu mugavusest - selleks on kaubikud kõvasti parem toorik, sest meie maakera piiratud ressurssid juures on üks suurimaid luksusi RUUM - suur maja, suur kaater, suur auto - kõik selleks, et oleks ruumi ennast liigutada ja vabalt tunda.

Meenuatame Renaulti kes püüdis ka teha kõrget luksusautot.Nullindate alguses kõrbesid kõvasti.

Erinevad turud, erinevad eelistused. Toyota Alphard ja muud taolised on Aasia piirkonnas üsna populaarsed. Renault Avantime´ga pole siin midagi võrrelda, täiesti erinevad kontseptsioonid.

Indoneesias näitab ka jõukust see kui on luks minivan

Paljus on asi kogemuses. Kui oled Euroopa luksmarkidega harjunud siis krimpsutad piruka vedrustusmugavuse peale. Luksust saab sisse panna igasse neljarattalisse aga palju on peidus mis rikkas maailmas selle õige tunde tekitab.
Aga kui tuled vaestest oludest ja oled uusrikas siis on tähtis käega katsutav ja silmaga nähtav. Kuhjad nahka, puitu ja sametit lisades paar kristalli. Ja otse loomulikult külmik ja vahuveiniklaaside hoidja.

Rääkides traditsioonilisest luksusautost, siis üldiselt on olulised neli kriteeriumit. Esiteks see, et sõita oleks hea, st rafineeritus, vaikne, mugav vedrustus jne. Keegi ei taha lärmaka ja jäiga luksusautoga sõita. Teiseks kõik see mis silma hakkab ja katsuda saab, st kvaliteetsed materjalid, nahk, puit jne. Odavast plastmassist sisu ei tee kedagi rõõmsaks. Kolmandaks muidugi see, et inimene ennast autos hästi tunneks, st oleks ruumi laiutada, pehmed istmed, vajalik mugavusvarustus jne. Ebamugav ja kitsas interjöör ei tekita lõõgastavat meeleolu. Neljadaks peaks/võiks luksusauto olla esinduslik.
Üldiselt on tänapäeval nende kriteeriumite osas asi üsna hea, paraku on küll juhi ja kõrvalistuja mugavuse osas (pehme ja lai iste, ruumikus) teatud tagasiminek toimunud. Istmed ei ole enam nii pehmed ja laiad, kõrged ja laiad keskkonsoolid piiravad ruumi laiuses jne. Nt W140 ja W222 S-klassi istumismugavusel on selge vahe sees. Küll on edasi arenenud tagaistujale mugavus (el. istmed, massaažid jne).
Seega kõik oleneb sellest, milline on auto eesmärk kasutamiseks. Kas kõik neli kriteeriumit peavad olema võimalikult hästi täidetud või pole mõni neist oluline (nt esindulik),samas mõni mängib väga rolli (nt ruumikus). Kui oleks vaja sõita nt Tallinnast Varssavi, siis teeksin seda pigem sellise luksusvani tagaistmel.

Viimastel aastatel olen saanud istuda nii mitmeski vanas luksmasinas. Istmed muidugi pehmed nagu kodudiivanil. Lösutada on muidugi hea. Sõitmise puhul see nii enam ei ole mujal kui sirgel maanteel tagaistmel. Vähe kurvilisemal teel pole roolis seda autoga üheks saamist kuna istmel pole tuge ja taga ka tuleb loks sisse. Jääb selline kipakas tunne tagumiku mis pole sugugi luks.

Nii see paraku on, eks igal asjal omad plussid ja miinused. Seega ongi kahju sellest, et kuna teed lähevad laiemaks ja sirgemaks, siis luksusautod pigem liiguvad vastuvoolu. Selleks et saaks kurvilistel teedel luksusautot proovile panna, tuleks eraldi sellised teid otsida. Mööda põhimagistraale saab vaevata ka 40 aastat vana Lincolni või Cadillaciga lasta.