Ekskursioon minevikku LAZ-699R-iga

vene fakaalid ei huvita kedagi peale teie toimetuse

Aga mind huvitavad! Samuti ka näiteks Hiina, Austraalia või Mehhiko autouudised ja ajalugu.

Eks omal ajal Ikarus oli ikka väliselt kandilisem ja moodsam kui SuperLAZ.
Aga tänapäeval oleme kõikides sektorites muutumas kodumasina tarbijateks. Tööpõhimõttest moodsatel vidinatel tihti aru ei saada aga kasutatakse. Enamus jääks külmutuskapi tööpõhimõtte kirjeldamisel hätta. Eks selle tõttu vanad asjad pakuvad huvi, et saadakse pihta mis karul kõhus.
Tänapäeval isegi teeninduses suures osas pannakse arvuti taha ja lihtsalt vahetatakse häiret põhjustanud sõlm ära tihtilugu isegi meistrimees ise omab üpris hägust arusaamist mida see vidin konkreetselt teeb ja milleks teda vaja.

1980ndate algul mäletan olid õpilasbussid punased Ikarused liikusid 100 - 110 km/h täiesti murevabalt. Vist olid pikamaaliinide bussid. Nt kollane tavaline reisijateveo ikarus hakkas 80km/h tegema üsna jubedat heli + vibreeris + käiku pidi vahetama iga 5km/h kiiruse tõustes - vaesed juhid. Tallinnas LAZ-e oli vähe, need jäid pigem maarajoonidesse, ega need ka punaste Ikarus-dega võrdlust ei kannatanud. Kui mõnikrod tuli Ikarusele asenduseks LAZ, otsustasid kõvemad koolijüngrid suisa häälega minna - irw. Nüüd tagantjärgi on sellist tehnikat jube äge vaadata ja müts maha, kes restaureerivad. Kaasaegne tehnika on emotsioonitu, võtmeküsimus on kuidas odavalt toota. Ilmselt kaasaegse sõiduki suureks plussiks on turvalisus ja keskkonnale ei ole nii hull aga puudub igasugune hing ja emotsioon.

LAZ oli muidu mugav, st kehvematest valikutest mugavam (näiteks PAZ), aga et mootor taga, siis seal mürises, oli palav ja vahel mõnel logumal bussil viskas õli või- heitgaasivingu.

LAZe hoiti asfaldil, kuid PAZ oli kruusateede kunn, tollega keerutaks hea meelega veel praegugi tolmu üles.

Ma võibolla päris selgelt ei mäleta aga ükskord poisikesena hiilisin mööda vahekäiku juhi selja taha ja minumeelest oli Ikaruse spidokas lõpus e. 120kmh.

Näen, et enamusel, mida kaugemale noorus jääb, seda ilusamaks muutub. Minul seostub LAZ-buss öökima ajava bensiiniheitmete lõhnaga - ema pidi mu vägisi bussi tirima (see polnud kerge töö), kui Ikaruse asemel LAZ ette sõitis. PAZ bussidega nii halbu mälestusi pole, kuna nood sõitsid lühimaaotsi, tegid tihti uksi lahti - õhuvahetus oli etem.

Käisime LAZ iga vahest treeninglaagrites, polnud ju antifriis mootoris vaid vesi. No ööseks vesi välja. Meie, poisid, siis tassisime vett hommikul juhile. Kui mootor käis siis võttis juht tagaistmetel padjad ära, lasi sooja salongi. Mingi aja pärast muidugi pandi tagasi, nii päris ei sõidetud:-) Kui olid väiksemad külmad magas juht bussis, seal tagaistme peal ikka. Kui teki all külm hakkas oli paras roolitaha joosta ja mootorit soendada et lõhki ei külmuks.
Kõige hullemaks rikkeks pidevalt laguneva bussi juures peeti meie bussijuhi sõnul siiski seda kui pätid öösel konservikarbiavajaga katuse pealt ära lõikavad:-)

Need vanad karbussiga mootorid sõltusid väga palju reguleeringust. Kui kõik klappis masin lippas. Aga teine ei läinud edasi ja kütust rüüpas üle normi.
Aga tavaliselt neis LAZ Turistides olid pooled lugemistuled pimedad ja ja kas august õhku tuli ka eriti aru ei saanud. Ning need seljatoe seade lülitid kui töötasid käisid nii raskelt, et naine või nooruk jagu ei saanud.
Eks Ikarusidel oli ka nende lisade probleeme.
Lihtsalt sotsialismi viljakates tingimustes oli kõik tehtud liga-loga. Nii, et kui bussile pääsesid ligi vaid superpedantsidest juhid siis vast kõik lubatu ka töötas.

Nii nad olid jõuetud mootorid ja bensiini lõhnad salongis.kõik see Vene tehnika.

80nendate alguses olid sellised Turisti LAZid peamised ekskursioonibussid. Sai korduvalt näiteks Leedus käidud. Kõik rääkisid, et see mugavam ja parem kui Ikarus aga mina sellise alla 10a vanusena nii ei arvanud, ei saa siiani aru mida selle juures heaks peeti. Kaugliinibussid olid ju Ikarused, nendega olin sünnist saadik Tallinna ja Lõuna-Eesti vahet sõitnud ning igal juhul eelistasin Ikarust. Nüüd muidugi nostalgia vaadata ja tahaks sisse ka kunagi võimalusel istuda :-) Maapiirkondades sõitnud LAZid olid hoopis teised loomad.

Eri bussiparkidel oli erinev tehnika. Eks mingi remondibaasi või lobbytöö tulemusel. Kohtla-Järve omas LAZ-id maa- ja linnadevahelise liikluse jaoks ja LIAZ-id linnaliinidel ja kohalike linnade vahelistel liinidel(Sillamäe, Jõhvi, Kiviõli Toila jne vahel). Pärast tulid kollased lõõtsikarusid linnaliinidele. Ja hiljem ka tavalised kollased.

"Tavaline" LAZ lõõtsuste ja madalate istmetega oli ikka teine riist kui "Turist" millel olid kõrged istmed kõrgendatud põrandaosal, tavaline uks jne.
Üks niiöelda liinikas, teine turistikas. Meie autobaasis paar tüüpi ehitasid sisud ise mugavamaks, kõrged istmed ja see põranda tõstmine tehti ka ära. Tagaiste jäi siiski sama ja no mootor ka. Kas kõik või osa Turistidest oli Urali mootoriga, natuke võimsam ja muidugi janusem ka.

Bensu hais oli toas kuna väljalase oli taga rattakoopas, uksetihendid olid nagu olid. Urali mootor peal, kui asi paigas lippas vägevalt, k-kulu üsna mõistlik, 40 sajale.
Turistil oli juba järgi aidatud Urali mootor.

LAZ-e oli 3 põhilist mudelit. 695 oli maakondlik, 697 lühikese kerega turist ja 699 pika kerega turist. Kahel esimesel kasutati ZIL-130 mootorit aga pikk sai Urali ZIL-375 mootori.Väljalase nüüd rattakoopas ei olnud ja seda artikklis ära toodud kulunumber 37 liitrit ei ole seda kindlasti. Mina leidsin 80-te aastate raamatust kulunumbri 41 liitrit ja veel vanemas 699A aga 47L. Urali küttekulu teate? Enam vähem laias laastus jäi see liiter/kilomeeter, ehk vähemgi, aga arusaadavalt oli see tohutu õgard. Bussi peal on kulunumbrid kindlasti väiksemad, kiiremad ülekanded ja rohkem maanteesõitu sai väiksema kuluga hakkama. Ise pole mõõtnud, aga pakuks LAZ-699R küttekuluks nii 50L/100km. Ega LAZ pole Ikarus, mis maanteel 35 või vähema liitriga hakkama sai. Artikklis oli välja toomata ka kiirus, see oli LAZ-699R 102km/h aga sõitsid rohkem. Sama ka kaugliini Ikarustel, millel enamasti 100km/h kirjas. 80-te kaugliini Ikarused olid sobivates tingimustes kella põhja ajama, s.o. 125km/h. Loomulikult ei olnud selline ülekiirus masina tervise seisukohast soovitatav ja ega omal ajal oli liikluseeskirjade järgi vaid kaugliini ja turismibussidele lubatud 90km/h, kõik teised bussid ja veoautod 70km/h.

Omal ajal oli talve ja suvekütusekulu eraldi. Buss kergem kui veoauto kuna isegi kui vahekäik seisjatega täis toppida ja sibulakotid pagasiruumis teel turule vast 6-7 tonni oli laadungit.
Lisaks paljudel töömasinatel kasutati kütusenormina hobujõu kohta tunnis kui oli raske kilomeetritega mõõta kui nö tuksumist tuli palju.
LiAZ-il oli talvekas linnalähiliinil 55 liitrit. Aga masin kolme käigulise automaadiga.
Eks ametlikud normid pidid olema saavutatavad ka mitteökojuhtidel ja enamasti pidi oma auto jaoks bensiini üle jääma. Eks seetõttu surve võimalikult suure kulu poole bensiini kasutatavatel tööautodel oli loogiline.

zil 130 oli 700 kg kergem (täismass) kui buss ja veoka kütusekulu oli ka väiksem- 37 vs 27. need tehaseandmed.

Laz 699 bussid olid ka diiselmootoriga JAMZ 236A (tüüpiline Maz veokil) aga neid millegipärast Eesti eriti ei sattunud ...

parimad kohad olid esiistmetel või siis tagaratta koopa peal.