FOTOD. Uskumatu! Need autod saavad algaval aastal 30aastaseks!

Mis seal uskunatut? Vanad parsad ju kõik.

Kelle jaoks parsa, kelle jaoks klassika. Mõne jaoks on van Goghi maalid mõttetu makulatuur, teine on võimeline sealt tuhandeid detaile välja lugema.

Eks autokauge peabki neid parsadeks. Teine hindab neid aga rohkem, kui mõnda uut autot.

Minu autohuvi algas autode iluetaloni 1978 Holden Commodore'ga. Järgmine etalon oli puhta disainijoonega ja seeriamudelite väikseima õhutakistusteguriga 1982 Audi 100, siis 1984 Lancia Thema. Need autod lõid oma puhta disainijoonega mind pahviks, eriti kui võrrelda eelnenud seitsmekümnendatega. Edasi oli puberteet ja armastus läbi. Järgmised autod küll meeldisid, aga keskmiselt, mõtlen disaini. Supersportauode (Lamborghini, Ferrari jt) fännamine jätkus ja on omaette teema.

Mulle meeldivad need autod eelkõige oma kitsamate (kuid mitte 70date imepeenikeste) piilarite poolest ehk siis neist nägi hästi välja ja üldse oli autos olemine niiöelda õhulisem, ruumikam. Tänapäevased autod on rohkem sportautolikult kõikvõimalikke turvaelementidest johtuvaid polstreid täis ehitatud.
Ei ütle et uus on halvem, lihtsalt teistsugune. Aga jah, isegi meie hiigladziibis on füüsiliselt ruumi sama palju kui Golf 2s, see võrdlus on peres olemas.

Veel üks fenomen. Kaasaja autod, näiteks suured "linnamaasturi" on suured küll, aga kuidagi osatakse siseruum ära süüa. Mina oma suure kerega ei mahu rooli taha ega kõrvalistmele. Alustades juba kaela kahekorra keeramisest sisenemisel-väljumidel, lõpetades sellega, et istud põlved tihedalt koos, uks ja keskkonsool tihedalt peale surumas. Samas on väikeautosid, kuhu mahun uksest sisse-välja ja saan jalad esiistmel sirgu ajada. Miks peaksin maksma renti 50 tonnise auto eest, kui sees on kitsas, samas 15 tonnisesse mahun vabalt ja saan jalgugi sirutada.

Iga päev on neid vanu Audisid kümnete viisi näha. Vastupidavad ja igati head autod. Paraku just see tsingitud kere ja populaarsus on ta vanasõidukina sisuliselt väärtusetuks muutnud.

näpuga näidates ehk quattro ja BMW 5'ne, on minu arvates autotööstuse hayday. Nende desain, ergonoomika, sõiduomadused, vastupidavas, mõistlikud ülalpidamiskulud ja mitte üle võlli elektroonika annab kokku praeguse autotööstusele kättesaamatu harmoonia. Mind tõesti ei võlu toode, mille aku vahetamise korral tuleb autole uus aku "sisse programeerida". Ja tõesti, sisemine ruum on vaatamata välismõõtude suurenemisele tuntavalt vähenenud, nagu märkis üks eelpool komenteerija

Auto oli eg kerega Civic, samasugune nagu siin pildil. Auto endiselt mul alles ja suvekuudel ka sõidus. Tehnika töötab laitmatult ja teele pole kunagi jätnud viie aasta jooksul. Mõned aastad tagasi oli igapäeva sõiduk, nüüd kasutan vähem, aga ära ikka ei raatsi anda, hea lihtne ja töökindel masin.
Ainus viga on see, et kere tahab ära roostetada neil kahjuks.

Mul 29 aastat vana MB 190 ja 2001 aasta Opel Omega iga kell rohkem autod ning pakuvad kordades rohkem sõidunaudingut kui naise 2012 aasta kõikvõimalike lisadega KIA "parketikas".

Mul on siiras hea meel, et ka teised on uus vs vana ruumikuse osas samale järeldusele jõudnud. Kasutusel aeg-ajalt "tööautona" 2019 aasta Audi A8, no ei ole otseselt kitsas, kuid laiutada ei saa. Samas enda üks hobikas, tavaline 1987 aasta keskklassi auto, vot seal selline mõnus avar tunne, põlved kuskile vastu ei käi jne.
On peres ka üks 90ndate usakas, suur sedaan. Esiistmeks pole mingi diivan, vaid ikka kaks eraldi istet ja keskkonsool. Pulli pärast mõõtsime, et palju kannatab laiutada, võrdluseks F01 7-seeria. Tulemus oli järgnev: usaka iste on ca 7 cm laiem. Kuna BMW istmeääred on kõrged, siis tunde järgi on see veel kitsam. Sai ka ära mõõdetud laius põlvedele ehk siis uksest keskkonsoolini. Usaka puhul on ca 10 cm jagu rohkem ruumi põlvedele. Kuid ka siinkohal on üks Aga. Nimelt 7-seeria puhul on mõõdetud tulemus maksimaalne reaalsus, sest ühelt poolt piirab uks, teiselt poolt kõrge keskkonsool. Samas usakal on keskkonsool nõnda madal, et vabalt võib põlve selle kohale liigutada, seega sõltuvalt parema jala asendist veel mingi 5-10 cm ruumi juurde võita.
Karm reaalsus on see, et kui vanasti nautida äriklassi mugavust, siis uues samaväärses istud nagu turistiklassis...

B seletas uuesti ja väga hästi ära uute autode probleemi: mudelist mudelisse välismõõtmed aina kasvavad, aga salongis on järjest kitsam tunne.
Ehk turvanõuded nõuavad, et inimene autos ei loksuks siia-sinna, vaid oleks tihedalt kookonis?
Samuti on uutel autodel armatuurlauad tugevalt kaldu ehitatud ja libedad, et inimesed sinna oma asju ei toetaks, mis pidurdamise või avarii korral lendu võivad minna. 80-ndatel oli Inglise ja Jaapani autodel korralik " kohvikulaud" esipaneelil - sai kohvitassi sinna asetada, võileiva, ajalehed jmv.

Aastaid tagasi töötasin ettevõttes mis oli sõidukiteks valinud Omegad, põhjenduseks 4 mehe veo vajadus mööda Skandinaavia objekte. Piisavalt suur et seltskond varustusega ära mahuks ja et vajadusel saba veaks.
Kui mina sinna läksin sain autoks vanima auto, nimetame siis 1. põlvkond. Oli eriliselt hoitud masin kuna bossil sellega omad mälestused, elu esimene poest ostetud lääne auto. Oli veel ostes kõhelnud kas katuseluuk või kont, et viimane oli kallim võttis esimese, sellised valikud siis minevikus inimestel olid. See selleks, tol ajal sõitis ise siis viimase põlvkonna Omegaga, ksenoontuled-kliimaseadmed-hästi naljakas väikese ekraaniga rohemustvalgekollakas navi jne. Leppisime kord kokku et tulen talle hommikul järele, tema auto jäi eelmine õhtu servise ette et hommikul kohe läheb sisse. Tulevad prouaga mõlemad, istuvad autosse ja ütlevad ühest suust "vaata kui palju siin ruumi on!"

Mnjaaa, elu möödub, kut unenägu. Alles see oli 1995a ja liiklemiseks oli `93a 740i... Oli aeg...

Tänapäevastes masinates näiteks pole sisuliselt võimalik leida ilma käe toeta autot. Kui siis kõige odavamad plangud. Minu jaoks on see käetugi aga ahistav. Loodus andnud pikad käed ja kui tahaks, et käetugi mõnusalt oleks, peaksin istme laealla vedama. Ise sõidan suht vana masinaga millel pole käetuge ja olen väga rahul Lisaks on seal madalas keskkonsolis palju panipaiku käetoe kohal. Kaasaaegsetel autodel on käetoes selline põhjatu auk, et mine või sisse elama.

Lisaks veel, et ei tea kas asi enda vanuses või milles, aga üheksakümnendatel olid ihaldusväärsed masinad mida linnapildis sai pisikesena vaadatud ja unistatud. Hetkel aga on linn kõiksugu masinaid täis ja mul kõigest suva. Kallis masin, no eks siis ole omanikul võimalik liisingut maksta. Ei ole nagu absoluutselt tunnet, et voh seda masinat ma nüüd hirmsasti tahan. Auto on muutunud nii tavaliseks ja neid nii palju et tekkinud totaalne ükskõiksus uute ja uhkete autode suhtes.

Täpselt nii- ma Sinuga ühte meelt! Vanadel masinatel oli isikupära ja igal margil eriline disain. Tänapäeva masinad enamuses kõik ühe liistu järgi tehtud-mõttetud plastik-käkid mis mõeldud kestma heal juhul garantiiaja lõpuni. Ükski neist pole minu jaoks selline mis linnatänaval ümber keerama ja järgi vaatama sunniks. Samas kui kevadel mõni mees oma hästi hoitud ja originaal-konditsioonis mosse, volga või vana klassikust mersu või siis siin artiklis välja toodud masina välja ajab... Need masinad ikka ajatud ja tõelised pilgupüüdjad.

Just, vahetu eeskirjutajaga ühte meelt. Seda enam ajendab mind ellu äratama '76 kupee Taunust. Kui midagi vahele ei tule, siis kevadel läeb kere galvaanikasse. Hetkel on projekti suund a'la sleeper. 2021 suveks vist valmis ei saa, a no 2022 suvi peaks juba saama kruiisida...

Kui ära ei mädane, siis sõidavad hoolduste puhul veel 10-20 aastat !
Garaazis ootab uuesti oma aega 89nda aasta 2.3 libelink. :)

Kuigi ma pole absoluutselt autofänn ega keegi kes viitsiks vanade autodega tegelda siis võttes autot lihtsalt kui igapäevaliikurit, ka siin puudub nagu tõmme uuemate ja uhkemate masinate poole. Vaatad tänaval mõnda kallist masinat möödumas ja mõtled, et ju siis on omanikul vaja. Kui endale selline osta siis nädala pärast mõtleks, et oli nüüd seda jama vaja ning oleks ju võinud raha ka mujale panna.