Menukamad autovärvid: ikka valge ja must ja hall ja…

Kuna valge ja must on halli erijuhud siis moodustavad need kokku 81%. Seega värvilistele autodele jääb ainult 19%

Eks osades kultuurides on värvil tugevad tähendused. Eriti idamaades.Kristlikus kultuuris küll must leinavärv aga samas mustad jalanõud ja ülikond ole muidu kultuuri standartosa. Samas aga ei kujuta ka roosat katafalki ette. Lihtsalt ei sobi.
Ja eks raske on öelda kust läheb eurooplaste hõbedase ja halli piir. Võib juhtuda, et lihtsalt turule on tulnud tooni võrra tumedamad hõbemetallikud mida liigitatakse hallideks ja ühe kasv ja teise langus on summas ikka see mis ka varem.

Kõige esimeses "Horisondis" (54 aastat tagasi) avaldati säärane nupuke:

Kõigist müüdud autodest on „Fordi" autofirma statistika kohaselt
48% valgeid,
13% helekollaseid,
12% punaseid,
7% helehalle,
6% helerohelisi,
4% tumerohelisi või tumesiniseid,
3% tumehalle,
2% oranže,
1% musti.
Tõsi, ma ei oska öelda, mis värvi need 4% olid, mis sellest loetelust välja jäid.

Tegin statistikat ja 30 aasta jooksul olen autot vahetanud keskmiselt iga 3,4 aasta tagant. Ehk olen omanud 9 autot, milledest 4 on olnud punased ehk 44%.

Must on Euroopas leinavärv ainult õiges kontekstis. Mujal maailmas tihti aga kontekst ei pruugi nii suurt rolli mängida, sealt ka vastava värvi pelgus.

Siinkohal mängib rolli vist tõsiasi, et antud värvidega autod on esindustes kõige odavamad ja koheselt saadaval, ehk siis laoautod.

See ei mängi kohe kindlasti mingit rolli. Pigem tutvu uute mudelite värvivalikuga ja mõistad, miks tänavapilt on selline, nagu ta on.

Politsei, turva, kulleri, posti, toidutranspordi jmv autod hangitakse enamasti valgetena ja siis kile ja logod peale. Samuti on moslemi - või lõunamaades autod valged nii usulistel kui klimaatilistel põhjustel.

No eks pakutavad värvid ole tihtilugu sellised, et enamuse moodustavad hallid ja lisaks tumedamad sinine, punane ja valge. Vahest on pakkumises üks kaks erksat värvi ka.

Politsei Škodad küll valged pole kile all. Enamasti autod ju liisingus ja pärast kui tagasi tulevad peab värv pop olema, sest tuleb maha müüa.
Isegi need Primerad ei olnud kile all valged.

Kindlasti on autode värvivalik esinduses väga lai, kuid kohapeal olevad autod on selised nagu on ja kui klient pool aastat oodata ei taha, siis lepib selle asjaga, mis seal esinduses on. See oli vb natuke liialdatud aeg, aga asja põhimõte üldiselt nii on.

Mitu uut autot sa esindusest tellinud oled? Nii värvi, varustuse ja muude erisoovide puhul, oled ikka suht kitsastesse raamidesse surutud. Seda eriti kallima otsa isendeid silmas pidades. Isegi mudeliperekonna siseselt ei saa kõiki värvitoone kõigi varustusastmete puhul tellida. Ooteaeg on nagunii poole aasta kanti, seda on korduvalt kogetud, aga kui erilisemat autot soovida, siis tuleb vahest kohalikust müügimehest mööda minna ja otse tehase pakkumistega tutvuda. Samuti on sama mudel eri turgudel, erineva värvi, varustuse ja hinnaklassiga müügis. Keegi ei anna võimalust lõpmatuseni fantaseerida ja oma soove välja elada, isegi, kui raha pole probleemiks. Tehasetellimuste kohalt paraku mitte, asi läheks neile lihtsalt väga kirjuks ja ebaefektiivseks.

Sellisel juhul kinnitad sa mu väidet, et tegemist pole mingi eestlase eelistusega, vaid lihtalt inimestel ei jää muud üle, kui leppida nende värvidega, mis pakkuda on.

Täpselt nii, sest olgem ausad, ega euroopaski eriti kirjut autoparki leidu. Osta saab ikka seda, mida pakutakse ja kui tahta eristuda, tuleb pöörduda tuunijate poole. Viimane on muidugi omaette teema, sest asjatundmatu lähenemise puhul võib asi veelgi koledam välja näha.

Vähe kobedam värv maksab, lisaks võimalik ooteaeg ja igapäevasõidukit ostev inimene on nii praktiline, et ei hakka selle pärast lisaaega ja -raha raiskama.

Vahest on mõni värvipomm ka valikus aga see, et neid nii vähe näha on arutluse teema. Kas tootja surub meile või meie tootjale oma peale. Piimakohv või hall on hea valik, et iga poripiisk välja ei paistaks. Äkki lihtsalt oleme laisad ja tahamegi sellist.

Eelviimast autot ostes pidin ooteajal värvi vahetama, sest tehase teatel sai neil minu soovitud värv otsa. Juhtub ka niipidi.

Mulle tundub, et on ikkagi see, et tootja on määranud mingisugused levinud värvivariandid, mida saab ja kõik. Mõnedel juhtudel on võimalik saada ka erivärve, kuid kuna need on vähemnõutud, siis on nad ka kallimad. Samuti on käredamaid ja silmatorkavamaid värve võimalik saada ainult autodele, mis ongi loodud silma torkama, kas siis disainilt või tehniliselt võimekuselt tänaval või maastikul.

Oma osa on ka sellel, et uue auto ostja peab paratamatult mõtlema ka järelturule ja järelturg ei taha samuti silmatorkamatut autot silmatorkava värviga. Võib-olla on siin oma osa ka inimpsühholoogial, et paljude jaoks on auto pigem tarbeese ja enamus inimesi tahavad olla "normaalsed", konformistlikud või "nii nagu teised". Nad ei taha eristuda, eriti oma tarbeesemega. Ja seetõttu isegi kui neil oleks võimalus saada oma mõistlikku diisel-Superbi või hübriid-Volvot ereoranžina või lillana, siis nad ei teeks seda. Oranž auto, millega linna peal silma torgata, oleks samasugune õudus nagu talgutel oranži haamriga naela seina lüüa. Kohe oled meeles kõigil, kes sind näevad.

Disainijuttudes ja telesaadetes on silma jäänud, et väga tihti on mängus erivärvilised automudelid. Hinnatakse kuidas paistab. Tootja otsustab ära mis üldse sobib ja mis mitte. Ja seetõttu paljud värvid välistab. Las roosaks värvib mõni teine.
Ja edasi kindlasti usulised ja kultuurilised piirangud teatud turgudel ja edasi mida rahvas tegelikult ostab.
Kes vähegi on maalritööga tegelenud teab, et tihti pintsli või värvipüstoli puhastamine võtab rohkem aega kui mõni aknaliistuke ära värvida. Värvirobotitel on tavaliselt mitu pead eri värviga aga ega neid ei või liiga kaua jõude hoida vaid peab ikka kasutama, et ära ei kuivaks ja umbe ei läheks.
Ja nii jääbki massiautodel värvivalik alla kümne enamostetava, sest konveier käib ja pole mõtet riskida. Kohe peale värvimist pannakse auto kokku aga pärast võib leida küll värvist huvitatu aga varustus ei sobi.