Uus MAZ eriti rasketesse oludesse

Maz tehnika kvaliteet on täiesti alla igasugust normaalsust ,roostetab paari aastaga ja kabiin on eelmisest sajandist.
Youtube on täis videosid ,kus Venelased ahueitavad ja räägivad täielikust praagist.
Samas Kamaz on suutnud taset tõsta ja isegi Venelase jaoks hea auto. Kabiinid ja mootor on nüüd ju Kamaz- MB Actrose omad .

Kui materjali lugeda siis kõik põhisõlmed mujalt tulnud ehk kasutatud neid mida ka lääne autod. Sillad käigukast.. Ainult mootor on Euro 5 ehk kuigi lääne oma siis mitte viimase peal heitgaasi puhtusega aga Siberi naftaväljadel pole see üldse teema ja Venemaal sobib see seaduse järgi suurepäraselt.

Kamaz pole ka algselt vene auto, projekteerija/prototüüpija oli läänest. Mulle rääkis seda kursustel ja ka koolis mees kes kirjutanud Kamza õpiku, oli ses projektis mitte küll algusest kuid ikka aastaid sees, protodega tegi katsesõitegi. Oli selle aõguse autode puruneva jaotushammasratta muudatuse algatusgrupis, kui meid õpetas oli see juba tehtud-näidised olid tal olemas. Käis suure kohvriga, igakord oli uus jupp kaasas millest rääkis.
Seega Kamza stardiplatvorm kõvasti parem kui Mazil. Mazil Kamazile ümberistumine oli ikka kordades suurem arenguhüpe kui Kamzalt läänekale.
Kahju et venes toodeti, oleks nt Ikarusega samast tehasest oleks päris hea auto olnud omas ajas

Venelane võib juu kasutada Lääne tehnikat,aga see on ikkagi vananenud mudelid.
Tootmiskultuur on ka selline,et kui polt ei sobi läheb haamriga takka....
Esimese põlve Kamaz heaks autoks pidada on huumor. Jõuetu mootor ja imelik transmisioon,millel puudus vaba veeremine. Nagu keegi pidurdaks koguaeg.Meeletute ülekoormate vedu lõhkus masina ruttu.Sellel ajal maksti palka tonnkilomeetrite pealt.
Kamaz poolhaakele pandi järgi veel kutsikas .
Jaa siis veniti nagu tigu paks suitsupilv taga.
Turbo Maz oli hoopis lahedam sõiduriist.
Olen vähe aega sõitnud Kamziga. Ütlen kohe selle ajastul oli zil juht parem olla.

Telereid valmistab maailmas sadakond firmat ja mõni isegi tipptelereid (Sony), aga ikkagi müüakse LED paneele valmistavast firmast (Samsung, LG) konkurentidele kehvema kvaliteediga või eilse päeva paneele. Sama autonduses: konkurent võib saada probleemse mootori, mis sööb õli, hammasrihma või omab mis iganes häirivat pisiprobleemi. Seega mingi nn lääne mootoriga või käigukastiga ei tasu vene autol küll kiidelda.

Teie mälestused ulatuvad sinna aastasse 1980 või isade- vanaisade käest kuuldud aegadesse.
Kohati tundub, et mitte venelased ei pannud haamriga autosid kokku vaid hoopis teie pead.
Olen sõitnud MAZ, KAMAZ, LIAZ, ZIL, VOLVO, SCANIA, Kamaz mootoriga URAL-iga ja igal neil on olnud oma otstarve.
Vot ei tea, pole juhtunud sellist "haamriga" kokkupandut trehvama!
Küll olid meistrimehed siinsamas Tartus, kus kapimootoritele unustati mõnele kaelale saaled panna, isegi kolb unustati kord- seega siinsed tegijad olid need haamrimehed.
Nässus boosteritega KAMAZ pidurdas sul, ei osanud reguleerida või? Küll kippus KAMAZ libedaga otse kurvis välja sõitma, MAZ liivakoormaga ümber minema, kuid kumbagi tembu klubisse mul saada ei õnnestunud.
Mehed! See oli 40 aastat tagasi!
Ka Venemaal liigub aeg sama kiiresti kui meil "mänguläänes" ja te sõidate Venemaal toodetud "lääne" sõidukitega, Venemaal toodetud rehvidel ja mingi võrdlus nt 1980-nenda ja praeguse Venemaa vahel on võrdusmärgi panemisega täiesti kohatu.
Muide- mu sõbrantsid Venemaalt on praegu kes Balil surfamas, kes Türgi kärestikel aerutamas, kes teabkus soojas- ikka need vaesed venelased...
Ajad on teised, püüdke aru saada oma ebaselges kohalikus sügistalvises kaamoses.

Üks jubedama kvaliteediga auto oli KAZ Kolhiida. See puukuuri meenutav kabiin oli tõesti Gruziinide poolt haamriga kokku klopsitud.

Vene masinavärgi viga oli alati ebastabiilsus. Alguses kõik tundus hea aga kui tootmine ja plaani täitmine hakkas kuklasse suruma siis kippus keegi ikka ülejala laskma. Plaan täis ja preemia tuli aga toodang oli allapoole arvestust.
Ega vaid vene inimene pole selline. Mujal maailmas tehti tugevat kvaliteedikontrolli kogu aeg, et tuleks stabiilne kvaliteet. Aga nõukogude süsteemis olid need Tehnilise kontrolli osakonnad tihti lihtsalt mugavad töökohad oma hõimlastele.
Need autoremondi tehased nagu Tartus või Koerus olid aga päris kreisid nähtused kes pidid uueks tegema autod mis praegu läheks pressi alla kuna remont uuest kallim. Ja seda varuosade defitsiidis.

Tallinnas Peterburi teel oli Ikarus busside kapitaalremondi tehas.
Remont oli selline-küljeplekkidele pandi peale teine kiht uut plekki,mis oli seest värvimata. Plekid keerati kinni tavaliste puidukruvidega (peksti sisse)
Põrand tehti uus mingitest saekaatri laudade jääkidest. Korralikud lauad rändasid suvilate ehitusteks....
Küljeplekid roostetasid paari aastaga auklikuks ,kuna vesi jooksis vahelt läbi.
Need kap.rem bussid värviti tavaliselt puna valgeks.
Ja remonti toodi siia isegi venemaalt busse.
Töö käis ju.
Olematu kvaliteet.

Kui lugeda restauraatorite lugusid tuhandetest töötundidest ning ajast siis need autoremonditehased pidid tegema sisuliselt sama tööd liinil.Kusjuures uute juppide osatähtsus oli tühine. Otse loomulikult tulemus oli olematu. Aga tol ajal roolikeeraja oli ka tõsine remondimees ja sõidu kõrval putitati see otse tehasest ikka liikuma.
Ainult defitsiidimajanduses oli selline käitumine majanduslik. Kuna lihtsalt ei suudetud vajaduse järgi toota.