Autopäevik. Jalgratturi raske elu

Peaks tõesti ühe riikliku kampaania tegema selgitamaks et rattaga üle sebra kihutada ei ole OK.
Kuidagi sel kevadel hakkab väga silma selline käitumine, ronid ise maha ja jalutad ja siis kõrvalt lennatakse lihtsalt üle. Seleta siis oma 11 a lapsele et see pole õige käitumine.
Siinkohal ka viide Sütiste parkmetsas sõitjatele, minu kodukant ja no ikka juba iga nädal mõni hull nina all üle lendamas...

Ma tean seda, et jalgrattur võib rikkuda seadust ja olla süüdi/võib sõita perfektselt ja õigesti kuid kokkupõrkel on kannataja alati jalgrattur, "õigus" siis ei kaitse.

Kõnniteel sõitmine nõuab loomulikult suuremat keskendumist kui autosõit. Autoga sa sõidad mööda magistraali peateel, kus sa ei pea õieti kellestki ega millestki välja tegema. Rattaga oled sa igal pool sisuliselt kõrvalteel. Ja mitte ainult, sa pead olema iga nurga peal valmis teed andma vähemalt neljast suunast tulevatele liiklejatele - ega autod ei ole ainsad, mille pärast muretseda.

Et mõni rattur teadlikult pööraks enne vastutulijaga kohtumist tee vasakusse serva, ei ole näinud, välja arvatud, kui ta sõidabki tee vasakus servas, arvates, et nii ei ohusta teda möödasõitvad autojuhid. Võimalik, et teda on juba lapsena nii õpetatud. Sellisel juhul ei ole vaja midagi ette näha, vaid möödud nagu igast sõidutee vasakus servas käivast jalakäijast, s.t võtad teeservast kõvasti kaugemale piisavalt varakult, et teine pabistama ei hakkaks.

Aga mind huvitaks, kas autor näituseks Vabaõhumuuseumi juures ka rattaga sõitnud on ja mismoodi ta seal parkla sissesõiduteel liiklusseadust siis täidab. Seal on jalgratturitele anna teed märk, s.t teed tuleb anda kõigile parklasse pööravatele sõidukitele. Samuti tuleb see sissesõidutee, nagu iga muu tee, ületada jalakäijakiirusel 3-7 km/h. Oletame, et on tipptund ja Vabaõhumuuseumi tee on paksult autosid täis. Mismoodi autor seal liiklusseadust täidab/täidaks?

Kui ratturid ja jalgsiliikujad mõtleks välja mingi ühise käitumismustri kus ka oleks natukegi arvestatud teiste liiklejate ebatäiuslikust ning paratamatuid piiranguid nägemisnurga laiusele jne oleks kõik OK.
Kahjuks aga erinevalt autojuhtidest kes võivad küll venida ja koperdada käitub iga kergliikleja omamoodi ja liikluses on raske teistel nende käitumist ette aimata erinevalt enamikest roolikeerajatest. See teeb elu raskeks.

Minu meelest on küll jalakäijate ja jalgratturite tegevust palju lihtsam ette näha kui autojuhtide lollusi. Sa näed kogu nende keha pluss enamvähem kõike sedasama mida nemadki - millest sa aru ei saa?

Teine autojuhtidele täiesti võõras kontseptsioon - aga kuidas oleks, kui valiks kiirust vastavalt oma pidurdusmaale ja kaugusele "ettearvamatu" liiklejani? Või selline täiesti revolutsiooniline mõte: kuidas oleks, kui ei üritaks kellestki (kergliiklusteede) ristmikel mööda sõita?

Jalakäijad ja jalgratturid võivad teha imelikke asju, aga kui sa ise tead, mida sa teed, siis ohtlikke olukordi põhjustavad ikkagi ainult autojuhid: autojuht sõidab sulle kõrvalteelt peateele ette täiesti lambist, jalakäijate ja jalgratturitega võrreldes väga suure kiirusega ja kui ta on ette sõitnud, siis on teda järsku kogu tee täis, mööda ka ei saa põigata. Peateele ettesõit toimub üldiselt nii, et ei tulda selle peale, et võiks vaadata õigesse kohta - mitte silmapiiri suunas ei ole vaja vaadata, vaid ristmiku vahetusse lähedusse.

Liiklen jalgsi, auto ja jalgrattaga. Kas üks on teisest-kolmandast märkimisväärselt erinev? Ma ei ütleks. Näen iga päev selliseid, kelle manöövreid on raske enda jaoks põhjendada. Jagub neid nii rooli kui ratta selga ja paljud käivad jala. Küsimus on teistega arvestamises ja seda teevad või ei tee inimesed mitte nende liikumisvahendid.
Kõige suuremad lollused tehakse küll vist autoga, sest see annab mingi suraka anonüümsust ja julgust.

Täna siis selline intsident, kus mina ületasin rohelise tulega sõiduteed jalakäija tavakiirusel, mille peale antud ülekäigurajale pöörav ja mulle tee andmiseks peatunud maasturimees kaotas enesevalitsemise: andis signaali, ähvardas ülekäigurajal rammida, sealjärel sõitis mulle kergliiklusteele järele ja keeras ette. Talle tundus minu kiirus liiga väike. Kui ma teavitasin teda, et minu kiirus oli jalakäija tavakiirus, täpselt see kiirus, millega jalgrattur on jalgratta- ja jalgteel sõites kohustatud ületama ristuvaid sõiduteid, siis tema teatas, et ta kaalub mulle peksa andmist. Selline kriimuline joodikukalts oli, ju siis tõesti kõva kakleja.

Oleks aega olnud, oleks kindlasti pidanud politseisse teatama.