Uuring: eestlaste kulud auto soetamisele ja remondile on seitsme aastaga kolmekordistunud

no need Avensised ja Rav4'd on ju niiii head, et ei saa seda raha maksmata jätta!

Uhkus on selle nimi. Soetatakse (liisitakse) 20 ... 60 000 eest uuest peast 40 ... 120 000 maksnud premiumklassi auto (Mercedes, BMW, Audi, Volvo, Land Rover). Ja teine ots sõidab 500 .... 2000 maksvate masinatega ning külastab iganädalaselt remonditöökoda.

Selle asja nimi on riigi ja omavalistuste tegemata töö. Ei orgsaniseerita sellist ühistransporti, millega inimesed saaksid efektiivselt, soodsalt, mugavalt jne sõita. Näiteks, kui mu lähim bussipeatus on 2km kaugusel, siis talvel pimedas ma seda vahemaad kindlasti ei kõnni. Rattaga tööl käimine on ka problemaatiline, sest tööteel on ees org, mis paneb kõik keha mahlad liikuma ning pärast higistan , kui tõhk paar tundi töö juures.

Tere! Mulle tundub, et see sõiduauto kasutamise kasv kodu-töö liikumise suunal viimase kahekümne aasta jooksul korreleerub äärelinnastumise trendiga. Aga nagu ikka, värsketesse äärelinnadesse ühistransport ei kipu jõudma, siis jääbki üle ainult auto. Sest ka lapsed on vaja koolidesse ja lasteaedadesse viia, mis sageli asuvad palju kaugemal elukohast. Sageli kolides äärelinna jääb ka töökoht kaugemale või siis vastupidi, töökohad ise liiguvad asulatest välja logistika- ja tööstusparkidesse. Selle tõttu tõusevad ka transpordikulud.

Näen, et jalgrataste ja muude kergliikurite kasutamise hõlbustamiseks tuleks teha vastavaid muutusi ka taristus.

Liiga aeglased ja ülekoormatud rongid, tasuta maakondlik bussitransport ja tasuta Tallinna sisene ühistranport on kokkuvõttes ühistransordi mahajäämust inimeste ootustest ja vajadustest pidevalt kasvatanud. Kui samal ajal on eelisarendatud Euroopa raha eest infrastruktuuri autodele nii kiiremate maanteede näol kui ka pealinna siseselt, siis on sellised arengud ju täiesti ootuspärased. Lisaks on vähemalt Tallinn teinud väga vähe selleks, et jalgrattaga oleks Tallinna siseselt võimalik ohutult ja kiirelt (autodest ja jalakäijatest eraldi) liigelda. Jalgrattaga liiklemiseks on Talllnna kesklinna piirides võimalused umbes samaväärsed, kui kehtestada kesklinnas igal pool autodele hooviala piirangud - kuni 20 km/h ja aeglasema liikleja või jalakäija läheduses tuleb kiirus viia aeglasema liiklejaga võrdseks.

Need väikesed maaliini kökatsid lihtsalt ei kutsu ühistransporti kasutama. Tipptunnil Tartust peale minnes istuma ei saa kunagi. Hea et sinna üldse seisma mahub. Vahel ei mahugi. No tõesti ei taha sellist kogemust iga päev ja pigem sõidan autoga.

Eestlaste kehamassi indeks on ka sellega koos käinud. Rasvumine on juba rahvuslik mure. :)

kle jah - liigse kehakaaluga on Eestis kimpus 40 protsenti meestest ja iga viies naine. Rasvunud meeste arv on 1996. aastast kahekordistunud.

Rasvumine ohustab Eestis rikkamaid mehi ja vaesemaid naisi.

Rasvumine, see soodustab ka invamaasturite hullust. Tulevaste põlvkondade helgema tuleviku jaoks tuleks mõlemad ära keelata.

Kui tasuta ühistransport ei suuda pöörata autostumise trendi, siis sellest võib järeldada, et inimesed ei sõida autoga mitte selle pärast, et nad on oma raha peale vihased, vaid selle pärast, et ühistransport on nii kehv, et seda ei ole mõistlik kasutada.

Ehk teisisõnu tuleks alustada sellest, et ühistransport vastaks inimeste ootustele nii sageduse, peatuste asukoha, marsruutide kui hügieeni mõttes. Pea iga kord kui ma tallinnas olen trammiga sõitnud, olen ma seda mõne ebahügieenilise kodanikuga jaganud. Magab kodanik trammis ja ninast ulatuvad (ilma liialdamata) välja 10 cm pikad tatist "jääpurikad". Minu taluvuspiir on ikka üpris kõrgel, aga isegi mulle on see liig.

Jalgratta propageerimine on muidugi tore, aga rääkida särasilmi sellest, et jalgratas on aastaringne alternatiiv muule transpordile....no andke andeks, me ei ela vahemere ääres.

Jalgrattaga talvel hästi hooldatud jalgrattateedel igapäevaselt liiklemine ei erine talvel jala käimisest või suusatamisest. Helsingis, Tamperes, Stockholmis, Kopenhagenis sõidetakse ja aina rohkem.

Jumal näed ja sa ei mürista. Vaesed v peast soojad kiidavad talvel jalgrattaga igapäevast sõitmist. Ma ei saa aru, kuidas inimene saab ligast, libedat, külma, tuisust ja kurat teab veel millist ilma väga heaks jalgrattailmaks nimetada? Ja siis peab igasuguseks ilmaks terve ladu olema, et hoida endale ja perele õigeid riideid. See pole üldse mõistlik tegevus, kui on olemas selliseid transpordiviise, mis ei kahjusta tervist nii palju.

ca 20 aastat tagasi Soomes rohkem käies vaatasin et maal väikeasulates sõidavad talvel ja lumega vanemad inimesed rattaga. Uurisin rehve ja hakkasin ise ka Tallinnas rattaga liiklema. Tööle on 8 km üks ots, aastas tuleb rattaga kokku 5000-10000km. Neid päevi, kus sajab kõvasti ja rattaga liigelda ei saa, on Eestis väga vähe. Viimasel talvel ei jäänud mitte ühelgi päeval rattaga liiklemata hoolimata väga viletsast kõnni ja kergliiklusteede hooldusest Tallinnas. Mingit eririietust mul ei ole. Talvel on villane jope või mantel näiteks parim riietus. -26 on olnud kõige külmem ilm, millega olen liigelnud. Jalgratas on tavaline, käigud tulevad kasuks, porilauad peavad olema. Üks teismelistest lastest liikleb samamoodi rattaga ka talvel.

Sul peab ikka palju vaba aega olema, kui rattaga iga päev 8km üks ots sõita. Või on selline töö, mis ei nõuagi tööl käimist. Igaljuhul on tegu ebamugava transpordiviisiga. Ma olen igatahes igapäevatööst alati nii läbi, et vabatahtikult pärast veel pedaalima minna... No ei. Peale tööd tahaks ikka puhata.

Kui füüsilist tööd teha, siis on teine teema. Mul on väheliikuv kontoritöö ja selle tasakaaluistamiseks on igapäevane liikumine lausa hädavajalik. tööle minek ja tulek võtab mul kokku päevast 40-60min (sõltub tuulest ja lumest). Autoga sama tee tööpäeval läbimine Tallinnas võtab minimaalselt mittetipptunnil kokku 30 min, pigem aga rohkem. Kui autoga igapäevane tööle-tagasi sõitmine tekitab mulle stressi, siis jalgrattaga liiklemine annab sellise hea energialaksu sisse. no ja mis kõige olulisem - ma olen samas kehakaalus nagu aastakümneid tagasi ning tervis on hea. Isiklikku autot mul nüüd viimased paar aastat enam ei ole. Pole vaja lihtsalt. vajadusel saab nii lühikeseks kui pikemaks ajaks rentida. Citybee ja Bolti lühirent on suurepärane teenus.

ma olen märkimisväärse osa lapse- ja noorukipõlve veetnud maal (kõik suved + pikad talvevaheajad). huvitav on see, et 1980-datel ja 1990-date esimeses pooles mäletan, et maal elanud noored olid sportlikumad kui linnalapsed. liikumisvahenditeks oli samuti jalgratas ja talvel soome kelk. mingi 10 km vahemaa mööda kruusa kuskile rattaga minna, ei olnud ühelegi noorukile mingi probleem. siis sõitsid ka täiskasvanud maal rattaga. Nüüd on mul aga tunne, et pigem on linnades nii noored, kui täskasvanud paremas füüsilises vormis ja enne näen ma oma Tallinna kodulinnaosas ka talvel lapsi rattaga liiklemas, kui maal. kõik kellega suhtlesin lapsepõlves maal ja kes elavad ja tegutsevd endiselt maal, enam rattaga ei sõida, ka nende lapsed pigem ei sõida, korralik ülekaal on pigem reegel ja auto valimisel peetakse oluliseks kaugjuhitavat Webastot, istme- ja roolisoojendust.

Olen aasta elanud ka Berliinis ning palju sattunud ka Brüsselisse. mõlemas kohas olen palju jalgrattaga liigelnud. Mind on üllatanud nendes kohades see, et seal igapäevaselt jalgrattaga liiklejad sõidavad tänaval kiiresti, kui jääd kuskil mökutama, siis antakse kella. kõik need on tööle kiirustajad, tavaliste riietega. ülekaalus inimesi jalgratta seljas ei kohta naljalt. Liikumine, hea füüsiline vorm ja tervis käivad ikka käsikäes.

Siin tulebki mängu linn/asula ja maapiirkond . Päris erinevad keskkonnad. Linnas on siiski kiirused madalamad, teed puhtamad, valgustatud. Maal on sopp, pime, kiirused suured. Rattaga sõites kaotad ikka jubedalt aega maal. Jalgrattaga liiklemine on suht eluohtik ka, sest liiklustihedus ka väikestel ja kitsastel teedel on suur. Vanal ajal lihtsalt polnudki maal liiklemiseks muud võimalust, kui jala v rattaga, sest autosid said soetada vaid vähesed. Füüsiline koormus polnud mitte vaba tahe vaid ajastust tingitud.

ei no kõik on õige - varem liigeldi rattaga rohkem olude sunnil.

Aga tead kui hea on liigelda rattaga praegu, kui olud ei sunni, raha on tegelikult rohkem kui kunagi varem ning tulemuseks on veel ka hea füüsiline vorm ja tervis. 20-dates eluaastates sõitsin ma autoga 25-30k km aastas, eelistasin osta poest uue auto ja suur osa sissetulekust läks auto alla, 30-dates kui lapsed sündisid, siis autoga liiklemine kukkus 10k peale aastas, uue auto ostmiseks enam kordagi mõtet ei näinud, raha kulus auto peale mõislikult, järjest rohkemja rohkem liiklesin jalgrattaga. 40-dates vajus auto kasutamine nii ära, et kadus igasugune tahtmine peamiselt seisva auto eest kindlustust jm püsikulusid (rehvide vahetus) maksta. Kui enne sõitsin vahest Tartusse või ka Riiga autoga, siis praegu lasen bussis nö äriklassis silma kinni sõidu aeg või näpin töö asju teha ning tundub täiesti totter tunde ise roolis istuda. ja mingeid selliseid kalkulatsioone, et autoga on odavam (eriti kui juba kahekesi minna), ma ei tee sest ise roolis olles teeks ma sisuliselt tööd. no ja tasuta tööd nagu teha ei tahaks.

Mina saan aru nii,et selle rohepöörde tarbeks vorbitakse neid 999m3 mahuga mootoritega sõidukeid,kus turbo sööb selle mootori lobedaks.Jah,saad küllSandero 13-14 tuh.kuid sõites maanteel pead ikka akseleraatori põhja tallama järjepidevalt,et teistega sammu pidada ja seal need vead alguse saavad.Hea kui esimese ringi(100000km)vastu peal,siis on kapitalka kindel.

Kuna mina elan linnast 40 km väljas üsna eikuskil, siis kõikidest poltidest ja voltidest on üsna vähe abi. Pigem peab peres olema 2 autot, kuna ka naisel peab liiklemisvõimalus olema.

Lisaks on meil auto tarbeese - tõmbab käru, veab salongis asju ja ka koeri. Vaevalt et poldid-voldid sellise kasutuse peale rõõmsad oleks. Jäi ehituseks mõni fibo plokk puudu - läksid tööle, õhtul ehituspoest läbi, 200 kg fibo pagassi ja koju.

Vanalinna või Kopli hipid võivad ju korrata oma mantrat, et autot pole vaja, aga mis minu alternatiiv oleks?