Laske siia teemasse tulla auto valimisel ja ostmisel tajutavaid visuaalseid ja tunnetuslikke märke, mis annavad suure tõenäosusega mõista, et müüjaks võib olla autoärikas, kelle käest on suur risk autot osta.
Kõik märgid ei pruugi olla otseselt seotud negatiivse tulemiga, aga võiksid veidi ettevaatlikuks teha küll.
Teen algust:
* autol on aku tühi.
* kuulutuses on kirjas, et autoga on sõitnud naine.
* ostmisel tuleb välja, et müüja nimi ei klapi kuulutuses oleva müüja nimega.
* müüja sõidab kohale palju kallima autoga, kui on see, mida ta müüb.
* müüjaga suhtlemisel jääb mulje nagu ma raiskaks tema aega ja nagu ta tahaks võimalikult kähku tehinguga ühele poole saada.
* auto pole müüja nimel.
* auto asub kahtlases kohas.
* kuulutuses on autonumber piltidel varjatud.
* kuulutuses on kirjas, et müügi põhjus on uue auto ost.
Võite ka ära märkida, mida auto ostul peaks kindlasti vaatama, et pärast ei oleks imestamist.
Minu punktid:
* kontrollida õlitaset ja värvi.
* vaadata auto alla ega midagi ei leki.
* teha proovisõit, raadio kinni, ja kuulata kahtlaseid helisid nii kinnise kui lahtise aknaga, nii ilusal tasasel asfaldil kui ka konarlikul ja augulisel teel.
* vaadata uksetihendeid.
* kontrollida kõiki tulesid.
* kontrollida elektriseadmeid, lasta aknad alla-üles
* kontrollida konditsioneeri.
* Kontrollida ega summutist sinist suitsu ei tule kui gaasi annad.
* Enne ostutehingut kontrollida autodokumente ja müüja isikutunnistust.
* Käia suvalises ülevaatuspunktis ja lasta kasvõi ainult veermik odavalt üle vaadata.
* Alati küsida, kui miski tundub kahtlane ja pigem öelda EI kui pärast kahetseda.
no eriti kahtlane on siis kui see naine juhtub olema veel kirikuõpetaja..)
aga muidu üks tegelane müüs vanu panne tartus ja alati oli tal pool a4 juttu juures..Idioot..)igal masinal sama tüüp-kopipaste..))) midagi ei kolise ega mürise,kõik ilus ja korras..kui ongi midagi siis sõitmist ju ei sega(arkist ära sõitmist..irw)
need, kes müüvad autot, mis pole tema nimel, on ärikad. aga need, kes müüvad enda isiklikku autot on siis kes?
ka see teine kontingent müüjaid võib vabalt vigu varjata, võib kuulutuses regnr peita, võib kuulutusse ilusa jutu juurde kirjutada jne. igat ostetavat autot tuleb kontrollida, mitte vaid ärikate ome.
1. Inimene helistab salastatud numbriga .
2. Telefoni kõnel puudub sisu - räägib bensiini kulust ja oma eelmisest autost .
3. Inimene lubab tulla vaatama autot ,aga kokkulepidud ajal kohale ei jõua .Helistades tagasi ,kas ei võta üldse vastu ,või teise numbriga hel. ajab soga .... naine läks sünnitama .
4. Inimene tuleb kohale ja soovib proovisõitu teha ,aga juhilubasid ei ole üldse ,või saab nädala pärast kätte.
5. Kui inimene jalutab müügiplatsil 60 th . maksva Mersu ja 1th. maksva Nissani vahel kordamööda ,siis ei tule temast mingit ostjat .Inimene ei tea mida tema tahab ja rahakott võimaldab. Selline inimene jalutab edasi kuskile Amservi ,kus talle müügimees suvalise panni kirve hinnaga pähe tõmbab.
6. Kui ostjal on kaasas naine ja see näägutab 20 a vanal autol iga kriimu pärast ,siis üldjuhul mees murdub ja ka ei osta võibolla heas korras autot ja ostab teise logu ,mis ära poleeritud ja lõhnastatud .
7.Kui inimene tingib hinda mail teel ja ma nõustun ,siis tulgu ka kohale ja ostku ära .Tänapäeval ei maksa suusõnaline kokkulepe midagi .
8. Kui ostja soovib bronerida autot ,näiteks liisingu paberite tegemiseks ,siis tuleks maksta käsiraha. Osad aga arvavd ,et kui tehingut ei tule ,siis saavad selle tagasi .
Üldiselt ... iga astaga muutuvad inimesed aina jobumaks ,ehk muutuvad mugavateks ja saamatuteks ,nagu Soomlased.Kui sa tahad oma autot müüa ,siis palun tee see ka puhtaks . Uus omanik ei huvitu sinu rokast ja vanadest kummikutest pagassis
Keskmine vana auto ostja samasugune huiar nagu enamik autoärikaid - enamik teeb täiesti asjatundmatuid märkusi, millega loodab siis hea auto kommirahaga endale saada, et mitte midagi tehes veel paar aastat sõita ja leida lolli kellele algse ostuhinnaga seda panniks sõidetud autot maha parseldada.
Muidugi, muidugi.
Kõiges on süüdi "jobud" ostjad.
Aga sinusugused äriaffid on need kõige tõelisemad "heategijad", kes tegelevad huijamisega ainult hobikorras ja ise peale makstes.Ja kõika ainult selleks, et "jobud" oleks õnnelikud!
Nii või???
Kas autoäri on heategevus? Loomulikult on asja mõte ju kasumi teenimine. Õnneks enamus kliente on vägagi normaalsed aga tundub, et sina oled üsnagi kibestunud.
Võibolla pole päris see teema, aga ikkagi (copy rullnox foorumist):
Isa käis nüüd siis pühapäeval autot tallinnas näitama, auto on selline ca 11k eur. Huviline oli helistanud ette ja ka sama päeva hommikul kell 11 uuris,et kas autot ikka kindlasti näha saab.
Tuli siis see naisterahvas koos mehega extra Kiilist rongiga kohale, selline 2 last kaasas ja ise 7 -ndat kuud rase. Autot uuriti absoluutselt igast kohast, näidati ette kuidas kõik 7 istet alla ja kokku jne käivad,
paluti testsõitu mis sai ka tehtud siis 7-kesi ,kõik otsiti läbi ja makki näpiti :) Kell oli juba 6 õhtul ja isa tahtis tegelt Viljandi tagasi tulla. Selle jama peale kulus tunnike ära ca nagu aru sain. Isa siis küsis lõpuks ,et no kas auto siis sobib ja läheb tehinguks.... ütles naine,et ega me osta nagunii ei saa,pank ei anna liisingut nii palju.
Olen kokku puutunud pensionärist autohuvilisega kellele sõitsin spetsiaalselt autot näitama ja peale igasugu näitamisi ning muud värki selgus, et ega tal tegelikult raha polegi vaid enne ostmist peab ta enda kaks "räime" maha müüma. Aega kulus selleks ooperiks nagu ikka mitu tundi.
Esimese postituse järgi kvalifitseerun isegi autoärikaks, "* müüja sõidab kohale palju kallima autoga, kui on see, mida ta müüb". Tavaliselt sõidan autoga 3-4 aastat, ostan uuema ja kallima, peale mida müüngi vana maha.
Müüsin eelmisel nädalal väga odavat autot. Kolm ostjat helistas ja pakkusid olulisemalt madalamat hinda, kui mul väljas- olid oma sõnul väga kindlad ostjad. Kohale ei ilmunud neist kokkulepitud ajal mitte ükski!
Eks nii kasutatud auto ostmine kui samamoodi ka müümine on närvesööv. Nii ostja kui müüja üritab oma arust kõik-võimaliku teha, et saavutada enda jaoks kõige soodsam lahendus. Ja nagu vana-sõna ütleb: liigne agarus on ogarus.
Olles ise olnud mõlemas situatsioonis, tuleb tõdeda, et ebamugavad on mõlemad pooled. Võib olla müümine siiski törts enam: kui müüd autot ja üritad olla viimse detailini aus (kui müüd 10+ vana autot, on sellel oma ajalugu ja mina näiteks ei ole veel müünud masinat, mis oleks täiesti mingi kõksu vaba - sageli tuvastan alles aastate pärast auto ostmis, et siit või sealt on midagi tehtud) siis reeglina jääb auto müümata. Kui oled tuim, annad segaseid vastuseid auto mineviku kohta, umbes et ega ma ka täpselt ei tea (üsna vale) saab auto müüdud. Lõppeks on kurioosne, et kui 12 a. vanal autol on tiib üle värvitud 6 a. tagasi, aga muidu oled autot hoidnud nagu prillikivi, siis küsitakse sul autohinnast alla umbes veel 20% võrreldes turul oleva kõige rõvedama analoogse tõelise panni hinnast (sinu küsitud keskmine analoogse masina hind pooleks.)
Ilmselt sellise närvilisuse taga on inimeste rahakott: oleme ilmselt liiga vaesed, et mõnes kohas käega lüüa ja ajame taga igat viimast senti.
Kuigi teemaalgataja poolt mainitud ebameeldivused seoses automüüjaga on kõik tõsi, siis ometi kaine loogika ütleb, et müüjad kohanevad turunõudmistega: kui ikka turg tahab kirikuõpetaja naise autot, mis on sõitnud alla 200 tuhnde km, siis seda ta ka saab, missiis et selle kõige juures ei ole midagi tegemist kategooriaga tõde.
Mõnesaja euri eest viitsivad tõmmelda.
Jutt muidugi kuulutuses ilusam.
Alles ostis auto, aga teab autost juba kõike.
Autoärikad ka tänapäeval selgeltnägija oskustega.
