Esimene vist suurt abi ei paku. Rehviserva saad veljelt lahti, aga edasi?
Teine on vast veidi parem, saab ehk kuidagi tehtud ka, aga paras nikats ikkagi.
Vinkel, kuvalda ja heeblid olemas, kahjuks võib nendega ainult plekkvelgi teha, paned mööda koputad väikse haamriga õigeks, kui valukale veidi viltu obaduse annad on uut velge vaja :(
Tasakaalustuse seadeldis on olemas, point ongi selles et kuidas rehv veljelt lahti saada ilma kuvaldaga peksmata. Ülejäänu on kukepea.
Käisin just 2 tagumist rehvi vahetamas ja läks maksma 18 euri !!!
Paar aasta tagasi oli see asi 10 euri. No krt ei ole ma riigikogulane et rehviboxe sellise hinnaga nuumata, tuleb ikka see töö kah endal ära teha.
Mul on 3 autot ja aega ajalt ikka vaja neid pastlaid vahetada.
Millise tehnika juures me püsima peaksime? Siililegi selge, et tööriistamarketi riist on vähe tummisem ja ilmselt teeb ka töö ära kui rehv veljele just kivistunud ei ole. On ka rehvitöökojas mehed jamanud, sest see suruõhuga asi lihtsalt ei suudagi rehvi veljelt lahti lükata. Ja sellega on see teema ilmselt lõppenud, sest mingit kolmandat riista ju arutluse all ei ole.
Justnimelt selle juures püsimegi, et analüüsime küsitud vigurite töövõimet või soovitame muid lahendusi, mitte ei räägi sellest, mitut autot inimene tohib omada.
Muid lahendusi on ka- sellise kangisüsteemil põhineva asja saab ka ise kokku keevitada ja hulk raha jääb alles. Tööriistamarket on paraku suht kallis kauplus.
40 aastat tagasi oli selliseid pinke veel massiliselt remonditöökodades, ka Taksopargi öine siselohvivahetus tuli sarnase loomaga ise ära teha, päeval olid mehed masinatega selle tarbeks.
Neis oli tsentris toru püsti ja kangi ots oli treitud munakujuliseks. Selle tsentritoru ümber tõmmati selle munakujulise kangiotsaga veljelt üks pool lahti, kisti lohv välja, võeti nagist uus, topiti sisse ja vajutati lõpuks sama lahtipressimise vidinaga viimane jupp üle velje. Rehv vajutati veljelt maha sarnase asjaga kui pildil või sõideti maas lauajupiga maha auto raskusega.
Siis olid rehvid üsna puised ja ega nad tahtnud väga maha tulla ja tagasisaamine oli veel hullem. Paras sunnitöö oli.
Targem oli mõnele öövahetuse töökojamehele rubla anda ja see tegi selle nalja ära, jäid riided ka puhtaks.
Kaasaja pehmed rehvid läheks sellega ludinal, ratta isepöörlemise asemel käid sellise elektrivaba aretusega ise kangiga ümber ratta, aeg on sama.
Arvestatud on sellega, et keevitus on asjalikul mehel juba kodus olemas ning poest paar vinklijuppi osta ei ole ka just 50€ ning kui soovi veel õllele kulutada, on see rohkem enda asi.
Kas mitte poleks otstarbekam osta lisajooks velgi koos vajalike rehvidega? Või need kuldsed käed ikka nii hullusti sügelevad et kohe ei anna asu ? Jääb ka variant sõita aasta läbi lamellidega. Julgem võib võtta keskeuroopa omad - on suvel veidi lahedam, aga talvel 1-2 kuud lumega peab samavõrra hoolsam olema. Üldiselt täielik pseudoprobleem minu arust. Auto mõte on elu lihtsamaks tegemine, mitte vaba aja orjamiseks.
Püdkem nüüd ikka oma varjust üle vaadata. See, et sul praegu ei ole üks või teine lahendus otstarbekas, ei tähenda, et kellegi teise jaoks ka ei ole. Päeva lõpuks on veel olemas selline asi nagu isetegemise rõõm.
Ma küll nii palju aega ei soovi autoga tegelemisele kulutada, et rehve ise vahetama hakata aga see mõte on peast läbi käinud küll. Autosid on palju ja kõigil on topelt veljed, kuid rehve tule vahetada ka topeltvelgede puhul mingil autol igal aastal ja mõni aasta satub kohe mitu autot korraga uut jooksu vajama.
Nt. kaks autot said sel kevadel uued suvekad, üks auto sai sügisel uued talvekad ja ühele veel sel kuul uusi talvekaid vaja, järgmine kevad on vaja uusi suverehve koguni kolmele autole. Ehk siis seitsme rehvijooksu täisvahetus ca aastase perioodi jooksul.
Kevadel ostsin 1/2" akumutrikeeraja (600Nm+), olemas on hüdrauliline tungraud ja digitaalne sügavusmõõdik ning äsja ostsin ka pisikese kompressori. Rettajooksu vahetamine võtab aega sama kaua kui võtaks rehvitöökotta sõit.
Tõsi on, et tasakaalustus tuleb üle kontrollida aga seda saab juba rahulikult muude sõitudega ühildada, et ei peaks selle pärast eraldi aega kulutama.
Nagu juba öeldud, siis hetkel ei plaani ise rehve vahetama hakata aga kui asi peaks selleni jõudma, siis ilmselt läheksin juba täispanga peale ning ostaksin korraliku montaažipingi ja tasakaalustuspingi samuti. Iseasi kui mõistlik on mitme tuhande eest seadmeid seisma osta kui neid vaid mõnel korral aastas vaja läheb :-)
Hinnad on kallid jah, maasturil 17 tolli rehvid, küsitakse 65 € jooksu vahetuse eest ja rehvihotell juurde 40. Kokku 105 €
2 x aastas siis 210 € aasta.
No variant on osta 2 jooksu velgi-rehve, igal aastal mitte tasakaalustada ja hoida rõdul kilekotis. Kevadel-sügisel tunnike tööd ja korras. Pealegi ei sõltu äkilise lume tuleku korral töökodade järjekordadest.
Siis on veel variant viia boxi rattad ilma autota - saad poldikeeramise raha kokku hoida,
Siis on variant plekkvelgi pruukida - nende rehvivahetus on ka tera odavam.
Siis on variant osta sügisel mingid hiina odavad lamellid, sõita ära talv ja suvi ja järgmisel sügisel need mõnele järgmisele säästumehele maha ärida ja endale uued säästuhiinakad osta.
Juniiki asjandus kõlbab aiakärudele, teoreetiliselt võib-olla ka mõnedele ATV-dele mille veljel keskauk on.
Tööriistamarketi kraam on natuke asjalikum, Selle kangi saab saab muidugi lihtsa vaevaga kõveraks või puruks ja seda garantiikorras kinni ei maksta.
Hind on ka muidugi niisugune et õigem oleks peale passida ja korralik kasutatud pink osta.
Nagu varemaltki mainitud, niisugused konstruid kõlbavad ainult plekkvelgedela ja plekkvelgedelt on eluaeg rehve maha võetud eeblite, nurkraua tüki ja vasaraga. Mina küll samaks tööks 200+ EUR maksvat nikerdist ei ostaks.
Kui on kaks jooksu rehve-velgi siis võib neid ka igal aastal tasakaalustada kuid ei pea minema seda tööd tipptunnil tegema. Ma vedasin talverehvid varemalt kuskil jaanipäeva paiku tasakaalustamisele ja las siis ootavad tasakaalustatult järgmist talve. Ega nad seismisega kõveramaks ei lähe.
Viimasel ajal pole enam tasakaalustada lasknud sest minuarust näitavad igasuguste remonditöökodade tasakaalustuspingid suvalisi numbreid. Või on küsimus selles, et personal lihtsalt ei oska. Paar aastat tagasi tegin spets katse, viisin ühedsamad rattad viide erinevasse töökotta ja igal pool kisti eelmised raskused maha ning kleebiti midagi oma käe järgi juurde. Ühes kohas väideti koguni, et neid ei saagi tasakaalustada, veljed on jumalast kõverad. Tõsi, seal olid ka sobivad kasutatud veljed kohe seina peal müügiks valmis.
Ma kraapisin kõik need raskused lõpuks küljest ära ja ilma tundus päris normaalne:)
Minu jaoks üks motivaator rattaid ise vahetada on see, et ma ei soovi tegeleda rataste kuhugi transportimisega, millega kaasneb ka nende autosse tõstmine. Kuna koht on olemas, kus rattaid hoiustada, siis ei tundu ka rehvihotell mõistlik alternatiiv. Seetõttu eelistan sõidutada tasakaalustama selliseid rattaid, mis juba autol all on.
Tasakaalustamisega on mul samuti üksjagu tüütuid kogemusi ning seetõttu käin juba rohkem kui 15a samas töökojas sama mehe juures. Kui ta peaks puhkusel olema, siis tavaliselt lükkan selle töö edasi :-)
Aga olemas sarnane kogemus siberia kirjeldatule, kus käisin mitmes töökojas aga tulemust ei saavutanudki.
Täpsemalt siis oli mul 2001..2005 autoks 96a Golf3 ning kord kruusateel kiiret sõitu tehes ei õnnestunud kurvist väljudes kivimügarikust mööduda ja tabasin seda parempoolse esirattaga - veljel pragu sees. Kuna tegemist oli korralike BBS-i valuvelgedega, mis ka auto all igati nunnud välja nägid, siis lasin katkise velje ära parandada ning sama soojaga kõik veljed üle käia. Veljed olid peale remonti nii sirged, et ilma rehvita rehvipingis radiaalsuunas ei saanud arugi, et velg pöörleb. Velgedele said peale uued Uniroyal RainSport rehvid.
Kuna peale pauku ühel hetkel olid selle sama esimese parema ratta poldid lahti, siis oli selge, et ilmselt on rumm kõver ja lasin autol ära vahetada kõik liigendid, amordid, kõik veermiku puksid, löögi saanud ratta juurest täiendavalt rummu, laagri, käänmiku ja õõtshoova. Sillastend kah tehtud, remonditud uute rehvidega veljed alla ja ... vibra. Läksin teise töökotta ja ... vibra. Läksin kolmandasse töökotta ja ... vibra.
Lõpuks läksin tagasi esimesse töökotta (kus juhataja oli peretuttav ning olin seal üldse nö oma nägu). Minu rehvipingi aeg oli vahetult peale lõunapausi ning kui kohale jõudsin olidki mehed söömas. Olin selleks hetkeks tasakaalustamist nii palju kõrvalt näinud, et polnud ühtegi põhjust miks ma sellega ei peaks ise hakkama saama. Mõeldud tehtud. Auto tõstukile, rattad alt ära, pingi seadistused paika, raskused külge ja voilà - mitte mingit vibratsiooni.
Ühest küljest kindlasti algaja õnn, et ilma igasuguse kogemuseta nii hea tulemuse saavutasin. Teisalt aga selge kivi töökodade ja -meeste kapsaaeda, sest ilmselgelt on vibratsiooni põhjuseks ebakvaliteetne töö. Olengi võimalusel alati jälginud kuidas rehvimees oma tööd teeb ja tegelikult on vead täiesti ilmselged - raskused kleebitakse "enam-vähem" õige koha peale ja sageli ei saadagi ratast lõplikult tasakaalu (pinkidel enamasti O.K. näit selle kinnitamiseks ja kaks nulli ei ole veel ideaalne tulemus).
Sellise puuduliku töö jaoks on minu hinnagul kaks põhjust. Üks on kindlasti töötaja lohakus, teine on pinkide disain, mis jätabki raskuse paigaldamise "juhuse" hooleks, ehk siis puudub mehhanism või indikaator raskuse paigaldamise täpse asukoha määramiseks.
“ja hoida rõdul kilekotis” - meil kortermajas keelatud rõdul rehve hoiustada, olevat kergesti süttiv ja päästeameti nõue (mõni võib ülevalt koni visata)
