Tegin eraldi teema, sest see tuleb offtopikuna sisse päris mitmetesse teemadesse inimeste poolt, kes pole vist kunagi raamatupidamisega tegelenud, aga tahavad hirmsasti võtta sel teemal sõna, kuid usuvad samas mingeid oma pea sündinud konstruktsioone. Kui milleski eksin, parandage julgelt, sest ka mul on palju õppida endast targematelt raamatupidajatelt ja tüütan ka neid targemaid oma küsimustega seal, kus oma pea enam ei võta.
J.O.K.K.: juriidiliselt on kõik korrektne = tegutsetakse seadusega lubatu piires.
Sisu: jokitamisega saab võidelda ainult seadusi muutes (muutes seadusega lubatu piire), mitte seadusekuulekat käitumist sildistades või ahistades.
Maksude optimeerimine: tegevus, mis võimaldab ettevõttel vältida üleliigset maksukoormust, kasutades selleks SEADUSES LUBATUD viise oma tegevuse efektiivsemaks muutmisel, et vähendada maksukohustusi. See kuulub raamatupidaja tööülesannete hulka.
Sisu: https://www.finantsguru.ee/maksude-optimeerimine
Miinimumpalk: töötasu alammäär täiskohaga töötamise korral.
Sisu: https://eraamatupidaja.ee/eesti-miinimumpalk/
Sisu veelkord: makstes endale näiteks 3K kuus ei ole riigi/maksude osas mingit vahet, kas mu palk ongi 3K, või maksan omale miinimumpalka ja igakuist preemiat palgaga kokku sama 3K ulatuses. Iseendaga töölepinguid sõlmides on endale preemia vormistamine sama lihtne nagu kuupalga numbri muutmine, see on lubatud. Miinimumpalk+ümbrikupalk ei ole lubatud:)) Miinimumpalk on loodud selleks, et kaitsta töövõtjaid pahatahtlike ja ebaausate ettevõtjate eest. Heatahtlike ega ausate eest ei ole vaja end kaitsta.
Faktide abil pole kunagi õnnestunud usuküsimusi lahendada ja pearaamatupidaja usaldamine on ju iseenesest tore... aga kui teed ise raamatupidamist, siis saad ka aru sellest, mida teeb teenusena sisseostetud raamatupidaja ega teki ka mingeid rumalaid spekulatsioone. Igaks juhuks meenutan, et hakkamasaamise tasemel raamatupidamise saab selgeks kaugelt kiiremini kui autoga sõitmise – kes on omale suutnud ausal teel juhiload saada, suudab end vabalt ka raamatupidamisest läbi närida. Võtan illustreerimiseks ette lihtsalt ühe ajuvaba õhku visatud väite teisest teemast lootuses, et ehk on neid, kes on vähemalt võimelised kaasa mõtlema.
¤¤¤ma ei ole veel näinud ettevõtjat, kes ütleb, et ta maksab riigile vähem kui peaks. Ikka vastupidi öeldakse - ma maksan niigi rohkem kui peaks¤¤¤
Ei kavatsegi seda ümber lükata, ka minu nägemine pole enam nii hea kui nooruses. Hoopis olulisem - miks? Kust see "vähem/rohkem kui peaks" üldse täpsemalt tuleb? Jätame esmalt välja need ettevõtted, mis tegelevadki OÜ-tamisega või üldse lihtlabaste pettustega.
Ma hoian oma mune küll paljudes erinevates korvides, aga näiteks põhisissetulek tuleb erialaspetsiifilisest kliendikonsultatsioonidest ja sellest, mis sellele järgneb. Milles siin need kulud seisnema peaks? Suu kulub rääkides või sõrmeotsad arvutiga arvutades? St mu ainus kulu ongi kliendi juurde sõitmine ja hiljem kliendi juurde millegi vedamine/tööle panemine, selleks kasutatavad tööriistad, mõõtmisseadmed, mingite tegevuste delegeerimine vms. Praegu on see ka ainus sõidukulu, mille üle üldse arvet pean, sest selle alusel esitan kliendile arve (mis on kliendi jaoks google mapsiga kontrollitav), aga kusagil mujal seda kajastada pole vaja. Kliendi juures dokumenteerin olukorra peagi 7 aastaseks saava nutitelefoniga ja arvutan hiljem kodus 10a+ vanuse arvutiga. Neist töövahenditest piisab töö tegemiseks küll ja veel, ei vajagi enamat. Lihtsalt mõttemänguna, proovime nüüd ausalt.
Äkki ostaks iga aasta uue telefoni, arvuti, auto? Miks ostaks, äkki maksaks lihtsalt tööasjade jaoks mingi uue huifööni renditasu, võtaks tööauto täisteenusliisingusse – hea ja lihtne näidata otseseid kulusid, mille sügavam sisu oleks tegelikult ainult mingi mulle arusaamatu edevusjanu rahuldamine. Aga sellised kulud sobivad Maksuametile suurepäraselt, need on inimesena võttes täiesti mittevajalikud, aga selle eest väga hästi põhjendatavad.
Järgmiseks telefoniarve, hea süüdistada sellepärast, et kõnede väljavõtet vaadates on kohe selge, et X,X% on sealt ju erakõned. Kui hakkan poolitama era-ärikõnede vahel seda umbes 10e telefoni kuumaksu (irw), siis peaksin hakkama poolitama ka teises taskus oleva erakliendilepingu alusel makstava telefoni arvet ning pidama arvet, mitu % kummastki oli era või äri. Sisuliselt oleks nende era-ärilepingute vaheliste poolitamiste tulemus seal 0 ümber, aga tööd/haldamist 100% ausaks arvestamiseks absurdselt palju.
Arvuti/netiühendus, kuukulu oli vist 25e, erakliendi lepingu alusel... Aga kui oleks äripakett, siis maksaks rohkem ja aususe huvides peaks hakkama tegelema jälle arvutamisega, kui palju teen tööd ja lahutama siis sealt need 15 minutit, mis praeguse kommentaari kirjutamiseks kulus... tuleks suht ajuvaba arvepidamine ja mille nimel? Mitu eurot siit üldse võita on võimalik arvepidamise keeruliseks ajamisega?
Kulu töövahenditele peaaegu puudub, sest enamus neist ei ole isegi mitte krooni ajast, vaid veel rubla ajal (enne 90ndaid!) ostetud. Aga ostetud on juurde nt moodsad akutööriistad jms. Seegi on ühekordne kulu, et ostad trelli, puhuri vm, see sajaeurone trell või puhur töötab sama hästi ka 10 aastat hiljem. Sisuliselt pole vahet, kas mu isiklikke "puurimisi ja kruvikeeramisi" on sellest neljandik või viiendik, summa on igal juhul naeruväärselt väike ja sellepärast Maksuametit see ei huvitagi.
Sõiduvahendiega läheb asi huvitavamaks. Maksuametile ei paku ühtegi punast lippu, sest ühtegi kuludokumenti sel teemal ei esita. Aga ausalt tehes läheks nüüd asi huumoriks, sest ettevõtluses kasutatava 10+ sõiduvahendi era/äri osakaalude jagamine oleks töömahukas ning kontrollija jaoks kaugelt enam kahtlustäratav kui nende mittenägemine:). Lihtne oleks küsida, et kas need 10 on tõesti vajalikud või on äkki tegemist autohobiga? Nii kaua, kuni maksan KÕIK seotud kulud palgast, mille eest on maksud makstud, ei pea sellistele küsimustele vastamagi:)) Minu jaoks ongi tegu osaliselt hobiga ja samas hoian sellega ka enda kulusid madalana – mind isiklikult huvitab rohkem ajakulu, sest aega ei saa kusagilt juurde osta. Sellepärast ongi mõistlikum nii, et linna sõitmise ja rendiauto asemel võtan kodunt Jeebi vaid siis, kui vaja sikutada kliendi juurde mõni paaritonnine haagis, bussi siis, kui vaja viia inimesed objektile jne. Aga üksi sõidan objektile sellega millega meeldib, kasvõi tsikliga. Päris sageli ka ühistranspordiga (kui võimalik). Nii kaua, kuni sõidukid laevad koduelektriga ja ostan neile kütuse ise, ei ole see Maksuameti asi - nii jääb riigile rohkem ja saan ka mina rohkem ning kõik on juriidiliselt korrektne. Mis selline riigi kasuks maksude mitte tagasi küsimine mulle endale maksma läheb? Iga auto kohta saaks (osaliselt) ja ausalt esitada ju riigile kuludokumendid ostetud kütuste, liikluskindlustuse, kasko, ülevaatuste, remontide-hoolduste jne eest. Eks kusagilt jookseb ka see piir, kui riik ületab minu jaoks mingid “punased jooned”, siis hakkan kah võtma tagasi, sel juhul juba täie rauga.
Miks üldse kirjutasin: igasugused suhted, nii klientide kui ka riigiga, põhinevad usaldusel. Usaldust kuritarvitades on suhted rikutud ja neid ei taasta enam nii, et “ma siis rohkem ei kuritarvita”. Nagu satub ettevõtja korra pettusega vahele jäädes kõrgendatud tähelepanu alla, nii hakkab ka ettevõtja tegema mõistlikumaid valikuid mujal, kui riik hakkab karistama AUSAID ettevõtjaid millegi eest “igaks juhuks” lihtsalt sellepärast, et keegi teine, keda ma isegi ei tunne, tegeleb (maksu)pettustega. Ettevõtjatelt ju eeldataksegi kogu aeg paindlikkust majanduskeskkonna muutuste osas. Naiivne oleks arvata, et me seda ei oska või oskame kehvemalt seadusi tellivatest poliitikutest või välja mõtlevatest riigiametnikest;)
Väga levinud asi, mille vastu patustatakse väikeste OÜ-de poolt on firma raha maksuvaba kasutamine enda tarbeks. ühemehe OÜ-del on bilansis sageli ettevõtte käibe suhtes korralik eelmiste perioodide jaotamata kasumi rida, mis tihti muudkui kasvab ja kasvab aastati. reaalsuses seda raha ettevõttel ammu enam ei ole, aga formaalselt on sularahana kassas.
¤¤¤Olgu meil lihtsustatud näide väikeettevõttest, millel on käsil kaks põhilist projekti. Projekt A on enne välja arendatud, sellel on enam-vähem väljakujunenud kliendibaas ja see toodab ka jooksvalt kasumit. Projekt B on aga väljatöötamisfaasis, sellele alles otsitakse potentsiaalseid kliente ja paralleelselt tegeletakse ka toote enda arendamisega. Senise, käibe maksustamisel põhineva süsteemi puhul ei huvita maksuametit absoluutselt see, kas ostetud seade, makstud palk või kohe mahakandmisele minev kulumaterjal tarvitati ära toote A või toote B juures/.../Kõik muutub aga kohe, kui me kehtestame kasumi maksustamisel põhineva süsteemi. Ja siin pole üldse tähtis, kui suur on tulumaksuprotsent, oluline on vaid see, et kogu arvestuse ja maksustamise alus muutub. Põhimõtteline erinevus on selles, kui käibemaks on ettevõtte põhine, siis kasum on tootepõhine. Selsamal eelpool toodud väikeettevõttel võib toode A toota soliidset kasumit, samas neelavad tootele B tehtud ostud (formaalselt pole need veel isegi kulud, vaid investeering, sest toode ei anna ettevõttele mingit käivet) kogu sealt teenitava raha. Käibemaksu mõttes pole probleemi, käive on ja maksu tuleb tasuda käibe ja käibemaksukohuslastelt ostetu vahe pealt, kuid kasum, millelt tuleb hakata tasuma tulumaksu, ei ole terve ettevõtte kasum kokku, vaid toodete kaupa eraldi. Kui toode A annab kasumit, siis tuleb selle kasumi pealt ära tasuda tulumaks ja ainult järelejääva osa arvelt võib rahastada toote B arendamist/.../See tähendab aga omakorda, et tootepõhist raamatupidamist tuleb hakata pidama mitte lihtsalt selleks, et ettevõtja ise teaks, mis ta ettevõttes toimub, vaid selleks, et see on maksu maksmiseks hädavajalik. Aga kõik, mis on kohustuslik, seda peab saama kontrollida. Ja kui peab saama kontrollida, siis võib leida vigu, mida võib trahvida ja omakorda vaidlustada/.../Kõik see on veelgi kurioossem põhjusel, et ainsad, kus riigil võiks olla mingisugustki lisa eelarvesse, on ikkagi suured, vähemalt sadade töötajatega ettevõtted. Väikeettevõtetest saadav tulu ühiskonnale on pigem neist tulenev tööhõive, paindlikkus ja majanduse väikeste niššide ärakasutamine. Pole küll kusagil sellist uurimust näinud, aga tundub, et võit, mida saadakse väikeettevõtete kasumimaksu lihtsalt varasemast laekumisest, arvestades, et dividendide või palga maksuna laekuks ta eelarvesse nagunii, ei kata isegi maksuametnike täiendava palga kulu.¤¤¤
