Teema siis siis sellest, millisest kodust unistate? Huvitab just see, mis suunas mõtted liiguvad, mida REAALSELT tahaksite, st milleni praeguse elu jooksul ka reaalselt võiks jõuda? Võiks äramainida ka selle, kas linnakorter või -elamu, maamaja, mõis, korter+suvila jne. Seda on vist juba palju küsitud, et millises (ääre-)linnas, kujunduselemente vms, kuna meile kõigile on OLULISED natuke erinevad asjad oma elamise juures, aga sellest, mis on oluline, just kirjutagegi. Ja miks mitte ka sellest, mida oma unistuste täideviimisel ära olete jõudnud teha:)
Tegelikult ajendas seda teemat tekitama mitmete inimeste kummalised valikud (minu silmade läbi vaadatuna kummalised), kellel on raha realiseerida oma unistusi praktiliselt piiramatult, kuid unistusi nagu polekski, ja siis tehakse/ostetakse midagi Eesti "kõrgühiskonna" standarditele vastavat, mida on samas väga raske üldse unistuseks pidada, näiteks maja Lollidekülas (ainus eelis vist, et samasugused inimesed on naabriteks, kes seda valikut mõistavad) või näiteks ridaelamu (pole liha ega kala, ka muusikat kuulates peab arvestama naabritega jne, kuid hind/kulud on võrreldavad siiski eramajaga, pole õiget oma aedagi jne... ei näe eeliseid linnakorteri ees).
Teretulnud on siis nii lood oma konkreetsetest unistustest kui lihtsalt mõttevahetus antud teemal
Enda unelmad, millele mu päriskodu ka suht lähedal (seal veel väga palju tööd):
Maja eluruumid ei pea olema suured, aga peab olema vähemalt üks suur ja kõrge tuba. Aed peab olema nii suur, et korraga on seda aeda võimalik näha vaid ühes suunas. Ja nii kaugel maantee- ja tänavamürast, et saaks kuulata suviti linnalaulu ja talvel lihtsalt vaikust. Ei poolda sellist pisipotipõllumajandust, kuid salatid ja sibulad tahan murda enne sööki siiski oma aiast, samuti rabarberid, tee jaoks melissid ja piparmündid jne, ning "hooajal" peab kõiki marju/puuvilju saama omast aiast, muul ajal võib ka poest tuua. Õuesaun on kah asi, millest ei saa üle ega ümber, kust peab olema võimalus hüpata jääauku või vähemalt lumehange. See saunalahendus on veel täiesti tegemata, ja ei tea ka seda, kas kaevata tiik või hoopis tellida suht kallis aiabassein, mille saab talvelgi soojaks kütta ning siis sealt soojast veest õhtuti tähti vaadata ning jäätuma kippuvaid juukseid aegajalt vee alla pista. Ajutiselt (sh praegu) võin elada nii linnakorteris kui haagissuvilas, aga lapsed tahaks kunagi kasvatada eemal linnapahedest, "jalgupidi mullas", kes oskaks tulevikus nii pinnida kui luisata vikatit ja eristaks porgandit naadist:)
Unistasin, et võiks elada linnalähedal maal. Normaalse suurusega majas (nii 350 m²) koos väikse aiaga ja üldse võks ümbruses rahulik olla. Kodu võiks olla kaasaegne kuid samas hubane. Unistused on selleks, et neid täita.
Nüüd elangi täpselt oma unistuste kodus.
Alustasime mehega Kalamaja 1 toal. üürikorterist.Nüüd on meil 2 toaline mugavustega laenuga soetatud korter Maardus ja liisinguga uus auto.Tegelikult nagu mitte midagi oma veel ,aga meie jaoks tohutu edenemine.Praegu on ainus unistus laenud-liisingud kaelast ära saada.Siis hakkame edasi unistama.Ps. aga tutika autoga esindusest välja sõita oli ikka mega tunne küll...
Aiaga eramaja, kesklinna vahetus läheduses. Sissetöötatud ja hästi õdus. Elamine omanäoline ja ruumikas. Täpselt selline nagu mul praegu on, kuid igatsen siiski majakest keset metsa, kus saan alasti õues jalutada naabritele mõtlemata. Kus oleks kõik käepärane ning kus saaksin vaikuses ja rahus kirjutada
21 km tsentrist on suvila suure krundiga, kuhu võiks tulevikus u. 250-300 ruuduse kahekorruselise maja püstitada. Künkale viis aastat tagasi ka noor mets istutatud, mis võiks olla osaks tulevasel krundil. Õuesaun ja bassein. Kuna pea iga nädal tuleb mõni eramaja projekt töötluseks, siis ideid, mõtteid ja eeskujusi liigagi palju juba, et suudaks hetkel ühtset unistuste kodu pilti enese jaoks luua. Kindlaks veendumuseks on saanud see, et ridaka boksi ja alla 150 ruudust maja ei sooviks.
Hetkel elame oma kesklinna 3-toal mug. korteris. Korterilaenu ja liisinguid pole. Auto 11 a vana.
mul käib töö sügaval metsa sees ning Natura 2000 alal (selleks et see piiranguga ala tuleks avaldasin ise soovi kui küsiti) asuva maja kallal, mis valmis esilagselt 20ndate algul, tahutud palgist, vahepeal olude sunnil peale pandud eterniidist tahaks suht ruttu lahti saada. Leso, soemüür, köögis ka puudega köetav pliit jne, suveks väliköök.... Põhimured on tegelikult kuidas lahendada soojavee ja reovee jms käitlemine nii et see oleks praktiliselt loodusele märkamatu ning et ei peaks eriti elektrikatkestuste pärast kannatama. Samuti tuleb kohandada enda elu sitikatega hakkama saamiseks, näiteks väliseid toimetusi teha vara hommikul... internetti sinna majja ilmselt ei tule :-), aga majast eemal asuv saun loomulikult, saun ei saagi teistsugune olla. Tegelt on kinnisidee kaks sauna, teine audentne suitsusaun, sinna ma pistan kohe esimese hooga oma nö läänest külla tulevad kolleegid ja sõbrad :-P. Loomi ei tule, võibolla mõni koerake kassike ja suht kindlasti mesilased, kui vanaks jään ja totaalselt resigneerun, siis hakkan lambaid ja hobuseid pidma, oma lõbuks. Ja tahaks siis hakkama saada nii et linnas poes käin võibolla korra aastas
Ja ehitamiseks ma laenu ka ei võta, metsas ka rüüstamist ette mitte, nii et jah natuke läheb see tõttu aega selle ehitusega, aga ka protsessi võib ja tuleb nautida
Njah isiklikult unistan ikka vahest yhest ilusast palkmajast ,mitte liiga suurest no mingi 3tuba +kook ja abiruumid oleks ok ,naiteks kusagil parnumaal ,mitte liiga kaugel tsivilisatsioonist ,kuid siiski privaatne ,moni veekogu voiks olla suht ligidal ,pisike saun eemal krundi serval ,pisike allroad ,et igal ajal ligi paaseda kodule ja pisike kena naine toas ootamas ....... Elu koosneb pisiasjadest ,nagu oeldakse. Vaike osa unistusest on taidetud ,kuid enamus veel taitmata ....
Talvel on teed tuisanud ja libedad,kevadel muutuvad läbimatuteks,kuna metsaveo autod lõhuvad ära,suvel tolmavad.
Kas see kõlbab sinu unistuste kodu juurde?
tee on tuisand, õigemini lumme sadanud, metsa vehl ei tuiska eriti, võibolla jah, aga mul on omal sahaga traktor ja ka üks neliveoline masin, kuigi ka esiveolisega pole totaalset jama olnd... ühesõnaga siiani pole häda olnud... kusagil peateel võib palju libedam olla, linnas on palju rohkem tolmu ja mis veel talve puutub siis puutumatult puhas lumi päikese käes sillerdamas ja suus lumes sahisemas!!! kevad on ka tavaliselt viimase peal ja minuarust on sügisest pori ja vihma ka metsas kergem taluda... metsas elades ongi minuarust kõige sitem aeg suvi ;-) a see jälle offtopic...
Minu soov oleks eramaja, selline avara lahendusega, kindlasti 1ks suur tuba/saal, kus suurema seltskonnaga olla...Varjualune, kus õhtul värske õhu käes olla... muru, kamin, paeplaatidest teed... Saun kindlasti... Materjaliks puit, betoon, paas, raudkivi, klaas... selline omavakel sobima pandud kombinatsioon... mingi bassein/veevõimalus peaks ka olema... Aed koos kiviktaimlaga... Samas... maakodu praegu ka selline, et sääsed tahavad ära süüa..
Asukoht oleks Tallinnast väljas, MAX 20 km... suurema maantee äärest ära keerav, nii 1 km kuhugi umbkaudu... Vesi, elekter ja internetiühendus olgu korralik...
Eks siis asun konkreetselt mõtlema/projekteerima, kui finants võimaldab... Igatahes saab see elukoht olema minu mõttetöö vili, mitte mingi standardlahendus...
ja naabrid võiks ka olla... vahemaa nii 200 kuni 1 000 meetri raadiuses
Minu unistus on eramaja. Sobiks täiesti mingi ühekordne uus palkmaja linnast veidi väljas oma aiaga.
Neile, kes uutesse odavapoolsetesse valmivatesse majadesse vaid arvutipiltide järgi kortereid broneerivad või maju nii ostavad jääb küll üle vaid kaasa tunda.
Eelmine nädal sai lihtsalt huvi pärast neid ehitusjärgus maju vaatamas käidud ja ehituskvaliteet ja kasutatud materjalid on ikka alla igasugust arvestust-seinad on lausa silmnähtavalt viltu, aknad ei käi jne...jube kui mõni inimene sellise aja omale mingi 30 aastaks laenu peale võtab. Kõige lahedam on see, et korteritevahelisi seinu tehakse metallkarkassil kipsplaadist, mille vahel vaid alla 100mm villa, need seinad ei vasta kuidagi müraisolatsiooninõudele 55 dB.
Kõige tipp on praegu see valmiv "soojakuterajoon" Tartus http://www.vallikraavi.ee/jm/galerii.htm
privaatne majakene mere ääres metsa sees kesklinnas, ja odavalt,- selline pidi ühe maakleri sõnul olema paljude kinnisvara otsijate kodu-unistus :-)
unistused muutuvad aja jooksul, kunagi oli endal kah see idee, et peab olema metsa sees (ju siis rohkem metsa-inimene kui mere-inimene) ja linnast eemal. Aga miski käib sellele ideele vastu. Seesama pidev sõitmine kodu ja linna vahet. Mis on vastuolus säästlikkuse ja keskkonnasõbralikkuse ideega. Endal on jah puhtam ja mugavam ja ehk odavamgi, aga summaarselt liiklus ainult tiheneb ja saast suureneb. Õudusunenäona meenub ka Long Island, mis on praktiliselt 180 km pikkuselt ja 30km laiuselt täis pikitud "kenasid privaatseid majakesi" ja kõik see kokku moodustab suure NY eeslinna. Eestis õnneks pole niipalju rahvast, et sellist koledust teostada, aga põhimõte on sama, maa täidetakse linnainimestega.
Probleemivabasid unistusi võib muidugi ikka edasi unistada:-)
Maamaja või õigemini siis juba talu koos suure suure maalapi ja metsaga. Vesi peab kraanist tulema, mitte et pead välja kaevu jurde jooksma. Üks korralik saun peab olema, igaks juhuks siis eraldi ja veidi eemal talust, kui äkki põlema minema juhtub...kõvast kütmisest on läinud kunagi üks saun põlema...siis veel vesipeldik ja selline mis talvel ära ei jäätuks...soojustus peab majal olema selline et talvelgi saaks ilma kasuka või jopeta toas ringi liikuda ja ei oleks vajadust kogu aeg kütta...korralik kamin võiks olla....katus peab vett pidama ja üldse kauem vastu pidama, kahjuks rookatus kipub aastatega ära väsima ja tugevama tormi/tuulega lendab lihtsalt minema, aga plekkkatus ei ole kohe mitte ilus silmale vaadata ühel korralikul talul...minu unelmate kodu peaks asuma siis linnakärast kaugel eemal ja kohas kus ei sajaks palju, naabreid ligiduses elamas näha ei taha....sest nendega on ikka nii, et kunagi lähed tülli...
Põhimõtteliselt on see kõik ka võimalik ära korraldada....küsimus pigem selles kas osta talu või oodata veidi kauem ja siis pärandusega ühe talu omanikuks saada...sinna läheb aga arvatavasti veel omajagu aega ja ega ma selline inimene ka pole et sooviksin kellegi surma et vara endale saada....suht s... tunne oleks siis seal majas elada....talude hinnad muidugi kõiguvad ka palju...pole küll eriti neid hindu jälginud aga kõik oleneb omanikust ja talu seisukorrast, kui on mõni vanem inimene, kes näiteks abikaasa surma tõttu enam talumajapidamisega üksi ei taha või ei saa tegeleda ja juba leidnud mingi teise elamise/kas siis laste juures või kuskil mujal siis võib päris odavalt kätte saada, samas ei pruugi üksiku inimese talu enam kuigi korralik olla ja vajab suurt remonti....
Eramaja sissetöötatud infrastruktuuriga kohas. Eriti tähtis on lasteaia/kooli paiknemine läheduses, et ei peaks lapsi (praegu küll vaid üks, kes ei käi lasteaiaski, aga ega ta ainukeseks ei jää) kooli ja kodu vahet vedama. "Pooleteisekorruseline" maja oleks ok, ülemisel korrusel magamistoad ja alumisel elutuba, köök, saun, garaaž (milles oleks hea mingist autost puzzlet teha). Ja aias võivad lillepeenrad olla, kuid kuskil ühes kohas. Mingeid lilleklumpe ja põõsaid keset muru ma ei salli, sest esiteks on siis muruniitmine raskendatud ja teiseks pole lastel ka palli tagumine nii suur mõnu, kui ema akna pealt õiendab. :) Ja aianurgas peab olema suitsuahi-grill-varjualune, kus on suveõhtul äikesevihmaga õlut juua.
Suurem läbi korruste või katusekorrusega korter vanalinnas, väike vaikne naabritega ühine siseõu. Saun. Soovitavalt vaade. Viimistlus võimalikult autentsete materjalidega ja looduslik. Ajalooline väärtus. Võimalus jala tööl käia ja pikka aega üldse ilma autota läbi saada.
Lisaks linnast 50 km raadiuses väiksem talu, kindlasti vana maja, suitsusaun, ideaalis oja, mida saaks paisutada, kaldal. Soovitavalt privaatne koht. Remont isetehtud. 50 km raadiusest kannatab ilusasti ka vajadusel tööl käia
Sobib ka lahendus vanalinnakorter + väike talu või vana veskikoht lõuna eestis. Tööle küll ei kannata sealt käia, aga oleks ideaalne koht pikemaajaliseks aja mahavõtmiseks ja 250 km pole kah mingi eriline maa sõitmiseks. Superloodus, vaikus, idiootide puudumine.
Kõige vähem tahaks lihtsalt suvalist eramaja, pigem siis juba suur korter tingimusel, et korteril oleks mingi arhitektuurne või ajalooline väärtus.
Vanast raudkivist hoonest renoveeritud elamine, mis on ilma vahelaeta halliga (koos raudkivist kaminaga muidugi) ja siserõduga. Esimesel korrusel siis oleks köök, söögituba, korralik saun, abiruumid ja teisel kolm-neli magamistuba. Asukohaks valiks Tallinna lähiümbruse. Tabasalu kant, Jõelähtme vald vms.
Ei mingit eurot kindlasti :) Siseviimistluses oleks domineeriv puhas puu...
Otsisin välja oma mõni kuu tagasi kirja pandud majaotsimise reaalsed soovid:
------------------------
Puurkaev (kui ei ole linna veevõrku/kanalisatsiooni)
tööstusvool
Soovitav tahkekütusega puiduküte või gaasiküte või universaalne kõik koos katel.
Saun: puitküttega, kütmine soovitavalt mitte leiliruumist, vaid kõrvalruumist. Saua sisemuse ja lava pisinüansid projekteeriks/ehitaks ise kasutades suuri saunakogemusi.
Puuküttega kamin või kaminahi, võib olla klaasuksega.
WC mõlemal korrusel.
Garaaz kehele autole, min 40 m2
Garaaziuks puldiga avatav/ülestõstetav
Garaazi peal võib olla terrass.
Põrandatel puitparkett või laudpõrand.
kaks-kolm magamistuba
Kool majale nii lähedal (max 1 km), et laps saaks jala koolis käia / ise koolist koju tulla iga ilmaga - see on tegelt prioriteet nr 1.
Üldiselt sooviks, et lisaks kvaliteetsetele materjalidele oleks maja välimuselt küll tavaline aga tegelikult küllaltki high-tec süsteeme täis ehk siis nn intelligentne maja.
PS. Kiire interneti püsiühendus on vältimatu.
----------------------------------------
Majale nõudmisi läbi mõeldes sattusin netis sellisele artiklile, mis kattub pea täiesti minu soovidega.
TIINA LANG, ajakirja Anne peatoimetaja:
Kodumaja puhul on oluline asukoht ja ümbrus. Et lapsed saaksid hõlpsasti ja kiiresti kooli sõita, et ei peaks neid alailma autoga vedama. Uuselamurajoonid mulle ei meeldi. Naudin juba sisseelatud paiku Nõmmet, Piritat, Pirita-Koset. Seal on olemas kõrghaljastus ja üldjuhul pole ka krundid väga väikesed. Mulle ei meeldi elada kobaras koos, maja majas kinni, armastan privaatsust. Sestap peaks krunt olema 1000-1200 m2
Arvestades minu pere suurust kaks täiskasvanut ja kaks
last , piisab 140-160-ruutmeetrisest kahekorruselisest rõduga eramust, mille juurde kuulub garaaž kahele autole ja kerisega puusaun. Vaja on kolme magamistuba, elutuba ja kabinetti, köök-söögituba ja majandusruumi.
Olen ka enda ette püüdnud kinnisvara arendada. Tüüpiline maja või talu ostja- maja peab asuma järve või jõe ääres, metsa kõrval ja saun vajalik. Nii, minu oma talle ei kõlvanud, kuna järveni kilomeeter maad ja metsani 200 meetrit! Sai hiljem siis, möödund suvi, juhuslikult sinna, tema unistuste maja juurde satutud. Esimene asi, mis silma jäi oli see, et nad koguaeg kätega vehkisid. Muidugi- hoov kubises sääskedest ja parmudest... Hoovile autoga sõita ei saanud, kuna muru vesine. Mööda laudteed viisime talle siis mööbli. Unistage edasi sellise asukohaga majast, eriti nendest, mis igal kevadel ja peale vihma ujuvad.
vana palkmaja järve ääres, suur õunapuuaed, maakivist võimsad kõrvalhooned, tükike metsa, üle viljapõllu kulgev tanumaa, mida ääristavad kahel pool kasvavad saared, pärnad ja pihlakad ning suured maakivid, mille vahel kasvavad vaarikad ning maasikad ning mis lõpuks viib laia laaneni välja.
Äärelinn.Mitte suur, aga mahukas maja.Metsistunud aed (viisakalt).Mere ääres.Aiast läbi voolav jõgi.Põhiline, et minu enda sisustatud ja et oleks hubane ja kodune tunne.
Reaalne:Maja Viimsis suure aiaga.Meri~50m. Peaaegu et see millest unistan kunagi. :D
Hetkel on pisike ehitustöö käimas Lahemaal, ca 65km Tallinnast, mere ääres, muidugi ka vaatega sinna:)(ca 150m merest) Unelm oleks vastupidi mõnele arvamusele just pisike hubane funktsionaalne majake(max 100m2), kus kõik vajalik olemas, koos vähemalt ühe kamina, sauna ja muu tänapäevase maja juurde kuuluvaga- avara elutoa ja väga tagasihoidliku aiaga..Viljapuudest vaid paar õuna, paar ploomi, paar kirssi paar sõstart, paar tikrit jne. et lapsed teaksid, mis tunne on marju pöösast süüa... paarikümne aasta pärast enamused lapsed seda tunda ei saa..
Elan praegu vanas talumajas 45km Tallinnast metsa sees.On puurkaev,veevärk.Saun on eraldi (suvel vesi sauna voolikuga,talvel käsitsi).Aias õunapuud,ploomid,kirsid,sõstrad,vaarikad jne.
Erastasin lähedusse jõeäärse metsamaa tüki(kt 24001:001:0013) 18000kr eest.Asfaltee 500m ja madalpingeliin läbimas kinnistut.
Kui kunagi rikkamaks saan ehitan sinna oma unelmate kodu ja lasen ka 0,5ha järvekese sisse lükata.Aga tundub,et maja ehitab sinna võib-olla keegi mu 7-st lapsest.
Aga eks teistelegi lastele jätkub, erastatud ju veel metsamaa tükk
(kt.24005:003:0105) 12000kr eest ja metsamaa tükk (kt. 24001:001:0043) hinnaga 38000kr ja üks põllumaa tükk (kt.24001:002:0747) 60000kr eest.Üks metsamaa tükk on veel kinnistamisel ja loodan et saan selle enne laste soodustuse lõppemist kätte.Siis saaks kasutatud kogu 175000 kroonise hinnavähenduse (laste pealt),seega kõik maatükid saadud tasuta (0 krooniga).Kõik maatükid teede ja el.liinide lähistel.
Aga naine kahjuks ei taha talus elada ,,kooselu,,säilitamiseks ostsin 4 toalise korteri 45000kr eest ja sel neljapäeval investeeringu mõttes veel ühe 3 toal. korteri 40000kr eest lisaks.
Maainimesena tundub kummaline,et see korter mis siin 50km Tallinnast maksab 40tuh.maksaks Tallinnas vähemalt milj.
hetkel on unistus täidetud, maja linnas on praktiliselt renoveeritud, elada praegu mugav juba, koht tallinna kohapealt ideaalne, aga ega siia siiski surmani taha jääda, kui tulevad kunagi lapsed siis ehk jäävad siia ise......olemas mõnikümmend hektarit metsa linnast 60 km eemal, täielik rahu ja vaikus, kus hetkel on uus saunamaja püsti visatud, kunagi tahan linnakodust siiski lahkuda ja sinna maalapile rajad nt u 300m2-se ühekordse maja, rantso stiilis vms, hiilasliku köögi ja elutoaga, tänapäevaste mugavuste kui hubase ja koduse, vana hõngulise, sauna juures on tiik juba, väike tall et elukaaslane saaks tegeleda kunagi talle linnas kättesaamatute kuid armsate loomadega, kujtan ette kuidas talvel metsas ringi sumpan ja oma valdustes rahu naudin....kindlasti siis võtaks nii mõnegi vabaslooduses harrastatava hobi juurde jne...suvel jookseks paljalt ringi :), mnjah, aga eks seda nii umbes 50-selt olen plaaninud, siis oleks aeg linnast lahkuda,loodetavasti pole linn sinnani veel jõudnud selleks ajaks, kuigi linnamajja on tohutult higi , verd ja pisaraid valatud, siiski pole siin päris nii privaatne ja kui võimalik siis ka linnakohta käest ei anna. Korteris elamist ette ei kujutaks, elu esimesed 18 aastat olid, aitas küll...
korralik suur korter mõne uuema korterelamu kõrgeimal korrusel oleks minumeelest väga kõva. asukohale erilisi pretensioone ei olegi - selles suhtes vähemalt, et kas ääre/kesk linn
1)Meri on lähedal.
2)Mets on lähedal.
3)Töökoht(lihttöölisele) on lähedal.Vajadusel on võimalus ka töökohta vahetada,kuna lihttöölisi vajatakse pidevalt.
4)Toidupood,lasteaed,kool on lähedal.
5)Ühistranspordi liiklus on piisavalt hea.
6)Krunt koos majaga,mis on aastaringseks elamiseks kõlbulik,kuid mis vajab remonti(mitte kapitaalset remonti).Trassivesi ja elekter on olemas.Maja suurus võiks olla kuni 100 ruutmeetrit(rehielamutüüpi maja suurus võib olla ka suurem).Ahju ja pliidiküte(sobib ka ainult ahjuküte).Krundi suurus 1000-10000 ruutmeetrit(üle 5000 ruutmeetrise krundi sisse peaks jääma ka metsa).Hind: kuni 100000 eurot.
Mulle meeldib maaelu rohkem kui linnaelu,kuid tsivilisatsioonist kaugele,paksu metsa sisse minna ei soovi,kuna eluks vajalikud asjad jäävad liiga kaugele.Töökoha vahetamise võimalus peab kindlasti olema ja ühistranspordi liiklus peab olema nii hea,et kui ma ühel hetkel otsustan,et ma enam autoga sõita ei taha,siis saan ühistransporti kasutades kõik vajalikud sõidud tehtud.
Ma olen mõelnud,et mõni mere ja metsa lähedane vöikelinn(näiteks Haapsalu) oleks võibolla sobiv koht.Või mõne linna lähedane koht.
Kas keegi oskab soovitada mõnda rahulikku,looduskaunist kohta,kus on kõik eluks vajalik olemas?
Unistus. Suure metsa sees on suur lagendik, selle lagendiku keskel on järv, mille kaldal on palkmaja. Järve kaldal on veel ka vene saun.
Reaalsus. Korter, maja ja nädala sees hotell.
Ise olen elanud mere ääres(meri 60m kaugusel majast) umbes 30 aastat ja tean,mida tähendab elu mere ääres.Haapsalus küll elanud ei ole aga meri on vast igalpool ühesugune.Tuuled ja hais ei ole probleem...pigem asi,millest puudust tunnen.Mere äärest kolisin selleks ära,et ei tahtnud eluaeg vanematega koos elada.Sain Kesk-Eestisse päranduseks talu ja olen siin juba mitu aastat elanud ja erinevatel põhjustel töökohti vahetanud.Praegune töökoht mulle sobib ja õnneks olen juba üle aasta töödanud.Võibolla on ka 30 aasta pärast tööd aga ma sõltun ikkagi autost ja tagavaravarjanti ei ole.Helge tulevik on liiga ebakindel ja eks ma tunnen merest ka puudust,mis seal salata.Meri jääb liiga kaugele ja aastas mõned korrad mere ääres käija on liiga vähe.Palun kirjeldage enda kogemusi elukohtadega seoses.
Kas näiteks Saaremaa on hea koht elamiseks?Kuskil Kuressaare linnas või selle lähedal või mujal,kus on rohkem töökohti.Saaremaa on suur saar,seal peaks ju kõik eluks vajalik olemas olema.Sel juhul peaks kindlasti töökoht ka Saaremaal olema,mitte nii,et tööl käimiseks peab mandril käima--see mulle ei sobi.
On küll võimalus minna ja vaadata aga ma ei hakka kõiki mereäärseid kohti läbi käima,et sobivat elukohta leida.Isegi kui ma läheksin praegult Saaremaale,siis ükskõik,mis olukord seal hetkel on,ei ütle see mulle midagi.Mind huvitavad teiste inimeste kogemused,kes on seal elanud talvel.
Paljudest postitustest kumab läbi soov elada vōimalikult pealinna lähedal. Ilmselt on kaugemal elamine asi, millest keegi isegi ei unista. Milleks meile siis see territoorium? Lihtsalt koormaks, kus piirijoon mōttetult pikk ja maanteed kuluks kaelas. Loobuks ehk kōigest, mis harjumaa piiridest väljapoole jääb?
Kui peret ei ole ja palgatöö tegemiseks ei ole vaja kodust väljas käija,siis saab ka paksu metsa sees koos karude ja jänestega elada aga kui on perekond ning palgatöö tegemiseks on vaja kodust väljas käija,siis on töökoht,lasteaed,kool,pood need asjad,mille lähedus on väga tähtis ja kõige parem on nende asjadega linnas.Elus on vaja teha kompromisse.Harjumaal on muidugi samuti ilusaid kohti ja ei välista sedagi varjanti.
Ehk siis vee ja metsa ääres, eraldatud suure krundiga, kesklinna lähedal!
Tegelikult tuleks oma vajadused selgeks teha. Päris tavapärane nähtus, kus maja laiendatakse laste jaoks ja valmis saades lapsed pesast läinud. Siis kaks vanainimest ei saa kodus kokkugi, sest üks kusagil koristamas ja teine muru niitmas või maja kütmas. Metsas omad võlud lisaks logistikaga. :)
Võib olla ka linnas--kohas,kus on suhteliselt vaikne,kuid min. 1000 ruutmeetrit võiks krunt ikka olla,et tunneksin,et maja ümber on natuke maad ka.Olen mõelnud ka korteris elamisele aga see ei sobi...parem elan linnas eramajas,kui korteris.Linnast väljas sobib samuti,kuid siis peavad kõik eespool nimetatud tingimused ka täidetud olema.On vaja kodu vähemalt 20 aastaks.Peale seda võib vajadusel ja soovil jälle kodu vahetada ja pensionieas olles kasvõi kesklinnas korteris elada aga praegult kindlasti mitte.
Minu unelmate kodu on see, kus hetkel elan. Ehk siis, palju unistada pole enam vaja. Talumaja koos sinna juurde kuuluvaga. Kuusemetsa taga, heinamaa veerel. Sai ka kunagi päälinnas elatud, kuid too oli juba ette teada, et sellest saab vaid üks juurteta vaheetapp elus. Töö on selline... no kuda nüt ütelda... Olen iseenda peremees või nii. Ehk, kunagi ammusel aal, kui Eesti riik hakkas (jälle) tekkima, võtsin vastu otsuse, et sissetulek ei tohi sõltuda ajast ega kohast.
Tolles talus on ka järglased kasvamas ja pole ühti häda nii suurt olnud, et oleks mõte peale tulnud, et perega peaks tiheasustuses v tolle lähedal elama.
Töö ja tegemised on kohati säherdused, et saab ka reisida ja seda sõna otseses mõttes üle maailma. Mõnikord on ka kuid ja kuid järjest ää oldud ja no siis on ikka ütlemata lahe koduhoovile jõudnuna lihtsalt seista ses loodusehäältes... Teinekord ka suisa vaikuses...
# min. 1000 ruutmeetrit võiks krunt ikka olla,et tunneksin,et maja ümber on natuke
# maad ka.Olen mõelnud ka korteris elamisele aga see ei sobi...parem elan linnas
# eramajas,kui korteris.Linnast väljas sobib samuti,kuid siis peavad kõik eespool
# nimetatud tingimused ka täidetud olema.On vaja kodu vähemalt 20 aastaks
Oeh, milleks seda 1000m2 maad vaja on? See pole küsitud mitte nii, et "nah Sulle seda üldse vaja on", vaid mis eesmärki see täidab? Et panna robotniiduk ritsikaid ja konnapoegi tükeldama? Või puhtalt porgandi-kartuli-kapsapeenrad? Et oleks koht, kuhu istutada elupuud, mis on 10a pärast juba nii suured, et loovad naabrite akendest tulevate pilkude eest varjatud privaatse hooviala? Retoorilised küsimused, ma ei ootagi vastust:)
Rihin hoopis sinna, et esmalt tuleb (enda jaoks) sõnastada eesmärk ja seejärel leida vahendid eesmärgini jõudmiseks. Väga raske on uskuda, et eesmärk saavad olla korraga linn ja maa... mõlemad variandid korraga saavad olla vaid kohaldumine hetke võimalustega, mitte eesmärk. Odavam on hakata liikuma kohe õiges suunas, kui et enne enda unistuste täitmist maksta veel kellegi teise unistuse jäänuste eest.
Kui peaksin praegu alustama nullist ja eesmärk oleks elada maal, siis ma mitte ei ostaks maja, vaid teekski kõik ise nullist oma kätega ja ostaks vaid maa. Või siis lagunenud talukoha, kus on vähemalt üks lagunenud vundament/müürid (aadress, liitumiste valmidus?) veel peal - uus tuleb tervikuna odavam kui vana maja pidev kõpitsemine. Odavam isegi praeguste hindade juures, kui teha ise, mitte palgata sosssepateenuseid turu odavaimate hindadega. Ma ise elasin pikalt mujal (ka selle teema alguse ajal) ja Eestisse tagasi tulles ootas ees kapremonti vajav talumaja, lagunenud kõrvalhooned, võsastunud hoov-põllud-heinamaad jne. Mõne aastaga sai enamus hooneid uuesti ülesse ehitatud ja remonditud. Olen nüüd olnud Eestis tagasi täpselt 15a ja absoluutselt igal aastal olen ehitanud vähemalt ühe katuse kas mõnele vanale või selle aja jooksul ehitatud uuele hoonele, sinna on läinudki enamjaolt kõik säästud ja teenistus. Uue ehitamise koha pealt julgen kaasa rääkida, kuna lisaks garaazhidele-kuuridele jm-le ehitasin hoovile ka uue kahekorruselise 120m2 maja ca 15K eelarvega (tegelikult 10-20K, olenevalt komplektsuse astmest, siseviimistlusest jm - puitkarkasshoone, ise tegin eskiisprojekti, arhitekt nö joonistas puhtaks ja kinnitas, niisamuti ka palksaunaga, mis oli teema alguses juba projekteerimise faasis). Kui neid ise tegemise hindasid kõrvutada sellega, mida küsitakse tüüpilise kipsplaatidest elamiskõlbuliku maja eest... sellepärast olengi seisukohal, et pigem investeeriksin maasse kui mingisse sobimatusse ja poolpidusesse hoonesse, mis ei vasta nagunii minu ootustele ja tahaks hakata kohe ringi tegema. Reaalset tuleb aga vaadata rahakotti, kui kaugele tsivilisatsioonist on võimalik osta piisavalt suur/sobiv maatükk ja kas tuleb lugeda ise kümnete kilode viisi raamatuid, et kõik vajalikud tööd-põhimõtted selgeks õppida või maksta teistele samal viisil õppinud (kui sedagi) inimestele, kes enda aega kokku hoiavad ja asjad valmis teevad. Sellepärast ongi mu soovitus mitte teha nii nagu mina, vaid enne valikute tegemist teha asi esmalt konkreetseks: sõnastada eesmärk, excelisse detailne eelarve materjal+tööd liivahunnikutest laeliistude ja tõrvatünnideni ja pärast oma peas (st. excelis) kogu protsessi lahti harutamist on juba selge, mil viisil jätkata.
PS: inimeste abstraktse ettekujutamise võime on väga erinev ja minul on see nt äärmiselt kehv. Ja mitte ainult minul (vee ja metsa ääres, eraldatud suure krundiga, vaikse kesklinna lähedal:)). Enamus inimesi vajavad enda mõtetest arusaamiseks nende visualiseerimist, et kui kaugel peab saunast olema bassein, terrasside kõrguste vahed jpm pisiasju. See "Saaremaa" lumi kõlas kah väga abstraktselt, kuna ühe KOVi lumelükkaja leping vahetub mingi aja järel nagunii teise vastu ja 1km suurest teest tähendab, et ikkagi pead omale traktori ostma (või kellelegi eraldi maksma, vahet pole, kas rahas või enda aetud puskariga). Lihtsam on alustada sellest, et leida sobiv koht sobivas piirkonnas ja seejärel selgitada lumeolud jms, sest Sulle sobiva teehoolduslepingu piirkonnas ei pruugi olla ühtegi kinnisvara müügis:)
Mulle tehti kunagi selgeks, et kaubakeskusest kaugemale kui jalutuskäigu kaugusele ei tohi kolida. Kui tahan vett näha, siis istun 4x4 masinasse, õng ja magamiskott kaasa ning elu ilus. Järgmine päev saab valesid eluvalikuid tehtud tänu waze kaardile ja saab ka traktori järgi kõndida. Ja muud idüllid, mida ei sega muru niitmise vajadus, kodulooma olemasolu jne. Taimed kastmiseks on automaatika.
Noh, tänapäeval on kinnisvara hinnad ikka suht pekkis. Meil oli ka just kodu otsimine pooleli. Raha eriti ei olnud: eelarve 200 000. Lõime kv lahti, selle eest saab siis mingi nökatsi majakese 30 kilomeetrit eemal linnast (näiteks Aespa, Laitse, Kose jne) või siis normaalse rahuldava korteri mustamäel (kriteerium: maja uuem kui 2000a ja vähemalt 70 ruutu elamispinda, rõdu, asukoht mitte lasnamäe). Et sellise eelarvega siis sellised valikud (kui töökoht tallinnas)
Ei ole huvi ise maja otsast lõpuni valmis teha.On vaja valmis maja,mis on aastaringseks elamiseks kõlbulik ning mis ei vaja suurt remonti.Võib olla ka maantee ääres,kuid liiklustihedus võiks olla kindlasti väiksem kui Eesti põhimaanteedel.Muru niita,põllumaad harida,puid teha.Mõni õunapuu,pirnipuu ja mõned põõsad võiks samuti olla.Mulle meeldiks kõigerohkem veel oma metsast käia küttepuid toomas.Samas oleks 1 hektar maksimaalne krundi suurus--liiga suurt ei taha.Samas tuleb mõnikord kompromisse teha ja elus kõike ei saa.Ega ma ei teagi,kas linnas tohibki omale näiteks 3 meetriseid küttepuid tellida ja siis ise saagida ja lõhkuda?Naabrid on ju nii lähedal.Lõhkumine ei tekitagi nii palju müra ja saagida võib ka elektrisaega aga isegi elektrisaag tekitab müra.Muidugi linnas 1000 ruutmeetrisele krundile,kus on maja,kuur ja viljapuud- ning põõsad ei olegi võibolla ruumi neid puid kuhugi panna.Tegelikult on mul otsus,et ma kolin ära,juba tehtud.Ma tean ise täpselt,mida ma tahan,kuid ei oska seda võibolla piisavalt hästi lihtsalt kirja panna.Ega raha ka ju tegelikult ei ole aga kui müün olemasolevad kinnisvarad maha,peaks juba piisavalt olema.Mul ei olegi vaja nüüd ja kohe.Ennem uurin üldse võimalusi ja kus võiks olla sobiv koht.Ega kinnisvarade müümine võtab ka ju aega,mitte nii,et täna panen müüki ja homme ostetakse ära--kõik võtab aega.Olen mõelnud ka sellele,et kui olen eeltöö ära teinud ja olen peaaegu täiesti kindel,et olen leidnud sobiva piirkonna,siis üürin seal näiteks aasta aega korterit ja selle ajaga tutvun piirkonnaga ning otsustan.Piirkonnad võivad olla väga erinevad ja korraks kohapeal käies ei anna kindlasti õiget pilti olukorrast.
Lisan siia juurde endast vanematelt inimestelt kuuldud elutarkuse, et maju pannakse tänapäeval püsti ka nädalate ja kuudega, aga puud kasvavad ikka endise kiirusega ja need tuleks panna maha alati esimesel võimalusel, et jääks kunagi aega neid ka nautida. Puud-põõsad moodustavad väga olulise osa sellest, mis teeb koduhoovi hubaseks.
Kinnisvarahindadest nii palju, et vist kunagi varem pole palkmaja olnud nii odav kui praegu muude hindadega võrreldes:) Nimelt palkmaja tellides saab selle püsti ülikiirelt, siseviimistlus "on juba olemas" (st ei ole vajagi) ja sisse kolides on võimalik hakata nokitsema pisiasjade kallal rahulikult omas tempos, mis praegu üha enam kuumeneval kinnisvaraturul moodustab üha suurema osa maja lõpphinnast (ja mille kvaliteet jätab kiiruga tehes soovida üha enam). Lisaks on hiljem väljast soojustades (ka mina tegin seda kivivilla-tuuletõkkega) võimalik saavutada ka palkmaja puhul liginullenergia energiatõhususe tase. Kui väga robustselt üldistada, peaks praegu tellitud palkmaja tulema sel viisil juba odavamgi võrreldavast küprokimajast tüüpilises kinnisvaraarendusrajoonis. Viimistlemine ja oma töö seal sees annab samuti arvestatava osa "kodutundest".
Endast veel nii palju, et ehitamise alguses elasin mitmetel põhjustel osaliselt ka linnas, aga nii kipub jälle ehitamine edenema aeglaselt. Kuna varasemalt vedasin palju väiksemat (peaaegu 1t) haagissuvilat, siis suvel sai elatud selles, aga esimese Eestis veedetud talve saabudes tõin omale Soomest suure neljarattalise (nn fullsize) arktilise haagissuvila, mis tähendab praktikas keskkütet, pakettaknaid, väga tõhusat soojustust (saab kasutada ka -30 juures) ja suuruse tõttu saaksid 6 inimest seal ka laiutades magada. Kuna ehitasin kohe esimeste asjadena ka palksauna ja õueköögi, siis olidki nagu kõik mugavused juba olemas ning kohapealne töö elumaja renoveerimine muutus kordades kiiremaks tingimata eriti mugavuste arvelt. See pole mitte soovitus, vaid visatud lihtalt õhku isikliku kogemuse najalt, et kui on vaja kusagil elada enne maja valmimist sooviga omada kõiki maja mugavusi, siis haagissuvila (ja ka suurem elamuauto) sobib ajutiseks eluasemeks suurepäraselt ning kui pärast enam vaja pole, on Eestis nõudlus nende järgi kohutavalt suur ning seni kasvutrendis. Ei oska täpselt arvutadagi, kui palju ma ise säästsin selle arvelt, et sain teha ise (meeldib!) ja kui palju aega ning bensiini jäi seetõttu asjata maha sõitmata. Ehk tekitab see kelleski mõtteid lahenduste leidmisel, kui raha soovitu jaoks piisavalt võtta pole ja pangast laenata samuti ei soovi (või ei saa).
Maja väiksemas asustatud punktis suurlinna läheduses, Vahemere ranniku põhjapoolses osas, liberaalses, korruptsioonivabas riigis (st. Türgi ja Albaania ei sobi ning Itaalia pole ka parim). Kusjuures sealsed ametnikud peaksid oskama eesti-, inglise-, soome- või vähemalt vene keelt. Pole midagi veel leidnud. Eestis on mul juba 7 kinnistut, 2 neist küll elamuta, ja siia juurde ostmisest ei unista. Pigem võiks mõne "unelmate kodu" ära müüa, kui raha vaja oleks.
Kuidas on olukord Tallinnas?Milline piirkond on rahulikum ja rohelisem.Muidugi jahh....see hind,mida ma olen valmis maksma on vist liiga madal,et Tallinnasse midagi korralikku saaks.
LP xil. Türgi, Kreeka, Itaalia on piisavalt rahulikud piirkonnad omale kodu rajamiseks. Esmased vajadused- vesi, elekter, kauplused, internet on olemas. Miks peaks poliitika sind huvitama? Osta maja ja naudi pensionipõlve. Mul on sellised majad Kreekas ja Portugalis, ka Hispaanias peaaegu. Käin seal üle-aasta ja ei muretse millegi üle. Järgmised üle aasta külastan ookeaania saari. Poliitika ei puutu eestlase elamisse ega puhkusese välismaal.
Leidsin unelmate kodu piirkonna.Leidsin ka kinnisvaraportaalist võimaliku sobiva krundi.Kõik eluks vajalik on olemas ja meri ning mets on lähedal,kuid probleem on selles,et maja vajab suuremat remonti,kui ma sooviksin.Maja on üle saja aasta vana,sees ei ole elatud 7 aastat ning esineb veekahjustusi.Majavammi või muid seeni ei pidavat olema aga vahelagi pidavat olema mäda ja katus laseb läbi.Kahjuks on hind minu jaoks nii suur,et kui ma saan raha kokku ja selle ostetudki,siis ees ootavad suuremad remonditööd,et vahelagi ja katus ära vahetada ning selleks raha ei jätku.Muidugi saaksin aastaringselt sees elada(peangi nii tegema,kuna peale ostmist ei olegi mujale minna,kui üürikorterisse aga see maksab). ja katuse ära lappida,et niiskust juurde ei tuleks.Soojendan tasapisi maja soojaks ja õhutan ning hakkan vaikselt vahelae olukorraga tutvuma ning mädanenud vahelage likvideerima.Kui olen katuse ära lappinud,maja soojaks saanud ning ära õhutanud ja mädanenud vahelaest lahti saanud,siis olen ehk 10 aastaga nii palju raha korjanud,et saan tellida uue vahelae koos katuse ja paigaldusega.Et see võimalikult vähe maksma läheks saan suve alguses,kui vihma enam palju ei saja katuse enda jõududega ära lammutatud ja ehitajad teevad suve jooksul muud tööd ära.Ma ei kujuta üldse ette,mis see kõik maksma võiks minna.Majal on eterniitkatus ja uus katus võiks samuti eterniit olla.Ma arvan,et kui vahelagi on juba mäda,siis katusekatte vahetamisest ei piisa ja ära tuleb vahetada kõik maja ülemine osa.Maja suurus on 100 ruutmeetrit.Muidugi on väga raske öelda,palju see võiks maksma minna,kuna seda hinda mõjutab kindlasti miljon asja,kuid kuhu võib jääda hinnavahemik.Uus katus koos vahelaega võiks kesta vähemalt 70 aastat ja ehitusmehed peaksid selle tööga väga hästi hakkama saama--mingeid sossseppasid ei soovi.Tuleb teha üks kord ja väga korralikult ning ringi tegemist ei tohi olla.
Teisest küljest jälle mõtlen,et võibolla on seda minu jaoks ikkagi liiga palju,kuna olen arvestanud ikkagi väiksemate remonditöödega,mitte nii mahukatega.Kui palju see võiks umbes maksma minna???
Kuidagi väga sarnane jutt ... sul minu olukorraga. Ma sain küll maja 110 ruutu päranduseks kuid sees polnud elatud 13 aastat ja tuul ning rotid käisid majas vabalt ringi. Lisaks üraskid ja muud koid mis omapoolse panuse andsid põrandale, mööblile ja niigi halvenevale enesetundele. Raha eriti polniud tookord. hakkasin siis ühe toaga pihta kui laps sündis. Emme arvas, et teema vähemalt ühe toa korda koos põrandaga kus ta saab vastsündinud lapsega suvel olla. ja sealt alates mai saanud enam pidama. Läks küll 11 aastat kuid nüüd maja peab sooja, on uued põrandad, vesivarustus, kohe tuleb puurkaev ja sisetualett veega, duššikabiin. Vahepeal tegin õue uue sauna ja kasvuhoone. Pesta saab praegu, see on kindel. Ometi on katus veel vana kuigi olen teda parandanud ja lappinud. Liiga kõrge ja suur mu jaoks. Ilmselt tellin mingi virma kes teeks selle töö ära. Nüüd veidi rohkem vahendeid ka... Ometi just nüüd käsib naine aeg maha võtta kuna tervis rahaga võidu joosta ei jõua.
Aga edu vana asja elushoidmisel. Jupikaupa hakkad palke vahetama, katus nõuab küll paari teadjat abiks.
Mina sain Kesk-Eestisse talu päranduseks.Olen aastaringselt sees elanud juba mitu aastat ja kuigi maja on vana,siis on see üllatavalt heas korras ja talvel hoiab sooja hästi.Parem teeksin selle maja tasapisi korda,kuid töökohtadega on siin ppirkonnas halvasti ja ühistranspordi liiklus ei ole nii hea,et saaksin ilma autota hakkama...aga kui autoga midagi juhtub...mis siis.Õnneks hetkel on töökoht olemas,kus olen juba üle aasta töödanud aga kui mingil põhjusel see ära kaob,siis ei ole lihtne järgmist leida.Elaksin aga mõne suurlinna lähedal,oleks töökohtade valik palju suurem ja vajadusel saaksin ka ilma autota hakkama.Ma saaksin kuskile maad osta ja selle sama palkmaja,kus hetkel elan lasta mõnel spetsialistil tükkideks võtta ja uues kohas üles panna,kuid see ei ole minu arust päris normaalne ja lihtsam on osta kuskile maa koos majaga.
Elektrijuhtmed on uued ja aknad on samuti uued(pakettaknad).Üks niiskusekahjustus on,mis tekkis just hiljuti.Ennem minu sissekolimist seisis maja ainult pool aastat tühjana.Kõik on ühest küljest ju väga hästi aga kui ma ette ei kujuta,et ma elan kolmekümne aasta pärast ka vähemalt nii hästi,kui praegu...et mul on töökoht,siis ei ole mõtet ju oma aega ja raha investeerida maja parandamisse.Raske see elukene!Muidugi ma tean,et mul on vedanud sellega,et sellise asja sain päranduseks...,paljud võivad sellest ainult unistada aga kui ma perspektiivi selles kohas ei näe,siis ei ole mõtet ka 5 aastat veel elada ja siis elukohta vahetada.Ma jään kogu aeg ju vanemaks ja ma ikka peaksin arvestama sellega,et noorena tuleb suuremad ehiamised ja parandamised ära teha,et pensionieas olles saaks rahulikumalt võtta.
Tsiteerin iseennast, et uue ehitamine tuleb pikema perioodi peale ära jaotatuna tervikuna odavam kui vana maja pidev kõpitsemine ja siis on tulemuseks kah ikka uus, mitte jätkuvat kõpitsemist vajav vana. Selleks, et vana asja elus ja käigus hoidmine end õigustaks, oleks vaja mingit paremat põhjust kui rahaline kokkuhoid. Neid paremaid põhjusi on muidugi palju. Ka mul endal:)
Kärss, see on tõsi`! Mu sugulased, kes loobusid sellest majast imestavad, et miks ma ta püsti jätsin... Muidugi, plaatvundament ja Aeroc maja oleks ägedam kuid toona ma sellest ei mõelnud, nüüd küll... veidi isegi kahetsen... Tööd palju ja raha kaob kui muti auku. Kuna palkseinad olid nii heas seisus ja katus samuti siis otsustasin vana-vanaisa maja elus edasi hoida. Kusjuures majas ainuke surnud isik just tema ongi, lapsena mu lemmik inimene. Nüüdseks surnud juba 32 aastat. Praegu teeb ta öösiti minuga nalja, kõigutab ja tõstab voodit öösiti... Kui kassi linnast maale toon, siis ta seda enam ei tee.
Aga isetegemise rõõm?Lased uue maja ehitada,siis ei ole endal ju midagi teha...kuigi,see aeg kui mõni vana maja parandab(võibolla eluaeg),teine inimene,kes lasi uue maja ehitada tegeleb samal ajal muude asjadega.Eks igalühel oma huvid.Kas näiteks elementmajad ja odavamad palkmajad ikka on samaväärsed,kui 100 aastat tagasi korralikult ja kiirustama ehitatud majad.Muidugi tahaks loota,et ehitusmaterjalid on ajaga paremaks muutunud aga kas see tegelikult ka nii on?
Vaatan kinnisvarakuulutusi ja otsin maja koos maaga, mere ja metsa äärde. Hind võiks olla kuni 100 000 eurot. Kuna olen avatud kõigele, siis jäi silma üks valmis palkmaja, mis tundub olevat korralik, kuid soojustamata. Maja müüakse ilma maata, kuid on võimalik ka maa, kus maja asub ära osta. Meri on minu jaoks küll väga tähtis aga no see maja on minu arust merest võibolla 2-3 meetri kaugusel. Mis oma merepiir? Merepiir peaks olema kõigile inimestele täies ulatuses( välja arvatud suuremad sadamad) kättesaadav. Kas selline asi on üldse seaduslik? Kui on torm, siis võivad lained ka majani ulatuda? Muidugi nii lähedale merele ma nüüd küll ei mõelnud ja isegi 1 km merest oleks minu jaoks okei. Mis Te arvate sellisest kuulutusest: https://www.kuldnebors.ee/search/ehitus/ehitus-ja-viimistlus
materjalid/palkmaja/search.mec?pob_post_id=26752890&pob_
action=show_post&pob_cat_id=10785&mec_lang_override=
et&srid=auto24420370#top
Kõrkküla pole teab-mis kaugel - käi vaata üle!
PS See maatükk maksab 55000m2x5€/m2=275 000€, aga ma maa-ameti kaardilt ei suutnud tuvastada millise maatükiga on tegu.
EDIT: Umbes samas piirkonnas olev maatükk https://www.city24.ee/real-estate/land-lots-for-sale/laane-v
iru-maakond-viru-nigula-vald-korkkula/4813744
NB 1,71€/m2
EDIT2: delfi kinnisvara kuulutuste ajaloos oli kuulutus olemas, seal oli asukohaks "Keskkõrtsi", ehk siis peaks olema see kinnistu, mis on kohe Mereoja kämpingu kõrval 15401:002:0041
Pigem kahtlane jah ja nii palju maad mul ka vaja ei ole ja raha ka nii palju pole Maksimaalselt 1 hektar krundi pinda oleks sobiv. Ma tean ühte inimest, kes müüb 1 hektarilist krunti Lääne- Virumaal Mahu külas. Maja on ise merest võibolla 500 meetri kaugusel. Hind on sobiv, kuid maja on mitukümmend aastat, võibolla isegi eluaeg kasutatud suvilana, kuigi on ehitatatud aastaringseks elamiseks. Külas ei ole poodi, lasteaeda, kooli ega töökohti. Selleks on vaja sõita vähemalt 10 km, et kuhugi suuremaase kohta jõuda. Ühistranspordi liiklus on halb või väga halb ja külas elab aastaringselt võibolla 20 inimest ja nendestki enamus võivad olla pensionärid. See krunt on külateest eemal ja naabrid ei ole ka kohe aia taga ning tegelikult ei teagi kas naabrid elavad aastaringselt või ainult suviti aga see ei olegi oluline. Oluline on see, et see koht on väga rahulik ja ma kujutan ette, et kui isegi suvel mõned noored tahavad ennast ja oma auto võimeid proovile panna sellel külateel, siis see müra kostuks minu koduni ainult võibolla natukene. Tahan inimesi näha, lähen linna. Probleem on selles, et see tee ei ole kindlasti talvel prioriteetne ja võibolla 10 aasta pärast otsustab vald, et seda teed ei ole mõtet talvel lumest vabana hoida, kuna külas elab aastaringselt liiga vähe inimesi. Külal on oma sadam ja meri on ja jääb ikka sama koha peale. Kas tuleb osta paat või selline auto, millega saab iga ilmaga sõidetud, kuna ilma rahata ei ela ja palgatööl on vaja ikka käia. Ühest küljest mulle meeldib see koht väga, teisest küljest on vajalikud asutused liiga kaugel ja ma ei saaks sõltuda ühistranspordist vaid peaksin ise hakkama saama ja leidma mingi võimaluse, kuidas saaksin aastaringselt kaugemal tööl käia ka siis kui külateel on 50 cm lund, mis ei pruugi olla kerge ja kohev lumi. Siin elus vist ei olegi ühtegi head asja ilma halvata.
Olen omamoodi inimene ja otsin omapärast kodu, mida ei olegi nii lihtne leida.
Olen üksik noor mees, kes on väga iseseisev ning kellel pole lapsi ja ei taha neid ka saada. Tahan elada Eesti vabariigis aga tsivilisatsioonist võimalikult kaugel. Otsin krunti, kus on vana maja, milles puudub elekter ja trassivesi. See krunt võiks olla teedest kaugel, paksu metsa sees ja krundi pind võiks olla vähemalt 5 hektarit ja maja ise krundi keskel. Enamus krundist peaks olema metsamaa, et saaksin kõik küttepuud enda metsast ka 20 aasta pärast. Tahan olla võimalikult palju isemajandav. Poest tahan osta võimalikult vähe asju. Ise küpsetaksin leiva, kasvataksin köögiviljad, kütiks, et liha saada ja võibolla võtaks mõne koduloomagi. Tahan elada nii, et raha oleks võimalikult vähe vaja... puid saeks ka käsisaega. Elektrit ja kütust vaja ei oleks. Autot vaja ei oleks ja ühistransporti kasutaksin ainult siis, kui väga vaja. Telefoni olemasolu ei oleks samuti vajalik. See vähene raha, mida vaja oleks, selle raha teeniksin juhutöid tehes ja selleks võiksin ka kõndida mitmeid kilomeetreid läbi metsa. Maja võib olla amortiseerunud, kuid sellises korras, et seda on siiski võimalik taastada ja ei hakka päris ümber kukkuma. Kuna plaanis on hakata seal aastaringselt elama, siis küttekolle või küttekolded peaksid olema sellises korras, et neid saab koheselt kasutama hakata või siis vajavad vähest parandamist. Seadused jääksid ka muidugi minu jaoks kehtima ja püüaksin vahetevahel ka inimeste seas käia, et ühiskonnast päris ära ei võõrduks. See oleks minu jaoks midagi täiesti uut aga samas tundub olevat nii ahvatlev ja tahaksin vähemalt proovida. Muidugi võiksin ka sobiva telgi koos ahjuga osta aga oma maja on minu jaoks selleks liiga tähtis.
Olen internetist otsinud aga pole sobivat kohta leidnud. Paljudes kohtades on elekter sees või teed lähedal.
Niipalju ka raha ei ole, et hakata mööda Eestimaad ringi sõitma, metsades kondama ja ise sobivat kohta otsima, omanikku üles otsima, ehk on nõus müüma. Nii võin enne vanaks jääda ja vanaduses ehk naasen tsivilisatsiooni tagasi, kui enam ei jõua metsas elada aga praegu tahaks just sellist elu elada. Kas on mõtteid, kuidas ma sobiva koha leiaksin?
Võru kandis selliseid kohti küllaga veel. Ma soovitan sul kõige pealt rentida selline koht aastaks enne kui ostma lähed. Võid avastada, et praegu ajudes olev idüll ei pruugi reaalsusega päris kokku käia.
Näiteks milline koht? Ole hea, saada mõni link. Olen isegi mõelnud aastase üürimise peale aga jahh..., enne on vaja selline sobiv koht leida ja kas omanik on nõus üürima.
Võrreldes moororsaega saagimisega, siis väga kaua saen aga see ongi nauding. Kui palgatööl käin harva, siis on vaba aega nii palju, et võin terve talv puid saagida ja lõhkuda. Kui magamine, joomine ja söömine on väga kvaliteetne, siis jõuab kõik tööd tehtud ja niisama olemiseks ja linnulaulu kuulamiseks jääb ka aega. Haagissuvila ei ole minu jaoks maja isegi siis kui seal oleks puuküttega ahi sees. Olen mõelnud ka matkaauto osta ja hakata ringi rändama, kuid see ei ole ikka minu jaoks. Tahan püsivalt ühe koha peal elada. Kõige rohkem meeldiks mulle vana palkmaja.
Läksin rind kummis nüüd kv.ee peale ja lõin otsingusse sisse Võrumaa ja majade üür ja huijak. Rinnust läks õhk välja ja selgub, et ega niisama ei olegi enam saada. Pead ikka reisu ette võtma sinna värska ja võrumaa kanti ja inimeste käest küsima hakkama, mul sõber tegi seda ca 5 aastat tagasi, kui tal see kummaline periood üle käis ehk siis linnamüra tõttu tekkiv depressioon. Sellest sai ta lahti ja nüüd on normaalne inimene jälle tagasi, tegi pesa siiski keset naabreid, kes suure röökimise peale tulevad ikka vaatama, mis juhtus, mitte ei sure sinna kogemata valesti langetatud puu alla ära keset metsa, kus keegi ei kuule.
Ma olen riskidest teadlik, kui lähimad naabrid on kaugel. See on minu teadlik valik ja olen täie mõistuse juures, kuigi võib tunduda teisiti. Tervet Eestimaad muidugi ei hakka läbi sõitma aga sinna Võrumaale võiks täitsa minna seda asja uurima ja võibolla tõesti kohalikelt küsida ja poemüüjad kuulevad igasuguseid jutte ning Vallamajast võib ka infot saada.
Ise ei oska ilma vastava väljaõppeta mitte kuidagi diagnoosida, kas teed seda asja nüüd tõesti täie mõistuse juures olles või tekkis paanikahoo või ärevushoo, mille tingis salaja ligi hiiliv depresioon, tõttu põgenemissoov kuhugi või on lihtsalt magneesiumi ja kaaliumi varud organismis väheseks jäänud. Paar aastat seal metsas majandamist teeb psühholoogiaga imesid aga võib ka vastupidise efekti tekitada, olgu see soovunelm nii tugev kui tahes. Anyway, ma päris kõike kohe maha ei kannaks ja teeks ikkagi selle prooviaasta ära esimese hooga. Selle jooksul jõuad selgusele, kas päriselt ka tahtsid seda ja sealt edasi on muud valikud. Edu!
Siis peab ikka hingelt päris erak olema. Mul selline peidukoht on tehtud, mõtlesin, et pensiajal seal paras elada ja praegu nädalavahetustel või puhkuse ajal hea lõõgastuda, aga kui talvel on kuus tundi valgust ja seegi hämarusega segi, siis ei kujuta ette küll, et tahaks seal niimoodi pool aastat veeta. Võid ju istuda ahju ees ja alates kella neljast õhtul pilpaid alla pilduda kuni uneaeg tuleb, aga ilmselt nüristub üsna kiirelt ära kui telekast isegi vabu kanaleid ei näe või värsket ajalehte ei näpi.
Summa on kuni 100 000 eurot. Selle rahaga saab kindlasti midagi, iseasi on see, kas ma sellise koha ka ülesse leian. Ma olen isegi mõelnud, et võiks kõigepealt aasta või paar proovida. Kui mõni koht on näiteks 10 või rohkem aastat müügis olnud, siis vaevalt on omanikul selle vastu midagi, kui ma seda mõni aasta üürin ja sobivusel ostan ära..., vähemalt saab minult selle eest üürirahagi ja maja ei lagune päris ära. Tagasi juurte juurde jah..., see tänapäeva kiire elutempo ei ole minu jaoks. Ma pidasin silmas ikka sellist kohta, kus pole kunagi elektrit sees olnud, kuid võibolla tuleb kompromisse teha, et üldse midagi leida ja siis viimase variandina tõesti lasta elekter välja võtta. Võrumaa ja Saaremaa on need kohad, kus võib midagi isegi leida. Eks ma inimeste seas hakkan ikka vahest käima..., päris metslaseks ei taha ka muutuda ja juttu tahaks ikka teise inimesega rääkida ja sugulasi ei saa ka ära unustada aga jahh..., enamusajast oleksin seal metsas üksi looduse rüpes.
Kas Te sellist filmi teate nagu Meeletu? Umbes sarnane olukord oleks. Huvitav kas filmis olev maja asub Eestis? Seda tahaks teada..., tundus ilus koht olevat ja elektrit seal ka ei olnud. Muidugi selliste kohtadega on see asi, et tuleb uurida, kas maja on ikka seal seaduslikult ja kasutusluba ja muud dokumendid on olemas. Eesti Vabariigi seaduste vastu mina ei lähe. Välismaale ka ei lähe. Olen siin sündinud ja kasvanud ja siia ma ka jään. Olen Eesti patrioot.
Kui ma sõidan Põlvast Ahjale seda vasakpoolset teed pidi, siis jääb tee äärde piisav hunnik tühje maju. Sama lugu on ka minu maale minekuga kus tee pealt näha mahajäetud talud. Ükskõik kuhu vaatad Viljandist allapoole, siis palju on unustatud talusid. Vanaimised surnud, lapsed linnades või mööda ilma laiali. Minu külas seisab näiteks Kelli Sildaru vanavanemate talu siiani tühjana. Ei huvita kedagi. Meil ühe majajäetud maja ostsid Veerpalud hiljuti ära. Hea vaikne koht.
Mina ei soovi, et minu maja on tee peale näha, vaid kõigist teedest kaugemal. Maja peaks olema krundi keskel ja krunt vähemalt 5 hektarit suur, millest enamus on mets. Kui väga vaja, siis olen nõus mingi kompromissi tegema, et üldse midagi leida aga ainult teatud piirini. Ei taha teid ega naabreid.
Vaene unistaja... minul on nö keset küla ja keset ristmikku. Maja hoov on näha 4-st küljest ja naabrid 100 meetri peal ümber maja. Mitte ükski ei saa mu hoovile salaja minna kui keegi ei näe. Ümber maja hooldatav ala on 1 ha. Piisav teatud distantsi hoidmiseks. Päris omaette metsas ka ei tahaks olla kuigi plaanisin metsa ühele lagendikule kaevata tiigi ja ehitada väiksema maja külalistele või lastele, siis selgus, et keegi ei soovinud sinna minna- igasugu loomad ja sääsed võimisiganes.
Imelik ongi see, et paljud kardavad loomi ja metsa kuigi õigem on karta inimest. Linnaelu on ikka kohutav. Pidevalt mingi lärm ja privaatsus puudub. Maja omamine linnas on täitsa mõttetu, sest naabrid on liiga lähedal. Maal on ikka hea. Kasvatad muru nii pikaks kui tahad või siis lihtsalt künnad üles. Keegi ei tule mölisema. Sääsed pole ka mingi probleem. Selle vastu on tänapäeval ju tehnika olemas.
Keegi tegelane(teadlane?) raadios rääkis, et puukidest saab kiirelt lahti kuid ei täpsustanud kuidas. Mitte keegi maailmas seda ei tea. Sääskedega on sama teema. Anna siis head nõu. Ma tegin metsa tiigi, taandasin võsa ja metsa, teisel pool on küntav põld, sinna tuleb siiski väike saunsuvila. Võsa taandamisega kevadel jätkan. A kuidas sääskedest lõplikult lahti saada?
Õige...,inimest on vaja karta, mitte loomi või metsa. Loomad ei ründa inimest, kui inimene on piisavalt tark ja teab, millal loomadest eemale hoida. Ma kujutan ette, et kui elada kuskil metsa sees ja kohtad karu ning ei lähe karule liiga lähedale, siis Ta ei ründa inimest isegi siis, kui Ta teda näeb. Muidugi kui Ta väga näljane on, siis võib kõike juhtuda aga kui sellises kohas elada, siis võiks enda kaitseks igaks juhuks ikka midagi olla. Muidugi kui karu või muu suurem loom tuleb majale liiga lähedale, siis tuleb hakata kuidagi märku andma, et see on Sinu territoorium ja Sina siit piirist edasi ei tule. Tegelikult on üldse ju nii, et loodusele ja loomadele ei ole inimest vaja, inimese on loodust ja metsa vaja. Inimesed on võtnud loomade territooriumi ära, mitte vastupidi. Aga kuna inimesel on vaja ka kuskil turvaliselt elada, siis on vaja piirid paika panna. Mitte nii, et suured loomad Sinu maale üldse ei tule, vaid ei tule lihtsalt majale lähedale, mis on inimese kindlus. Muidugi kui kanad võtta, siis peaks neile mingi aia ümber ehitama ja siis tuleb kohe eriti valvel olla. Näiteks ümber maja igas suunas 100 meetri kaugusele nöör tõmmata, mille külge plekkpurgid panna ja kui mõni suur loom hakkab liiga lähedale tulema, siis Ta on sunnitud vastu nööri minema, mille küljes olevad plekkpurgid hakkavad kolisema( liikluse ja inimtegevuse müra puudub). Võtad püssi ja lähed kolina suunas ning hindad olukorda ja võtad vastu otsuse, mis edasi teha. Muidugi kaslased on ka suured loomad ja nemad võivad ka nööri alt minna või üle nööri hüpata aga karu ja põdra jaoks on nööri variant sobiv. Turvaline ei ole nii või teisiti aga samas ei ole linnas liiklemine ka turvaline,...vaat et veel ohtlikum. Hiljem saab ka ümber maja ju kõrge aia ehitada ja ülejäänud krunt jääb lihtsalt väljapoole aeda aga nohh... , need kaslased saavad ka sealt üle. Kui karul on ikka suur nälg ja tunneb õue pealt tulevat head toidu lõhna, siis murrab läbi aia. Ei ole see elu kuskil turvaline.
qp, sääskedest saab lahti selliste seadmetega. https://www.homeyard.ee/mosquito-magnet-saasepuudjad/
Siiani ainukene päriselt toimiv asi. Hind on krõbe, aga ise olen küll ülirahul. Mitte ühte sääske pole enam. Varem oli vahepeal isegi nii hull, et sõid isegi päikese käes.
Sääskede vastu aitavad pikad riided aga näiteks õhukesest särgist ei piisa. Tappa neid ei jõua, kui neid on palju. Võibolla ära kannatada ja kui harjuda kannatamisega, siis ei saa varsti enam arugi et sääsed söövad. Ongi hea vahepeal vanast verest lahti saada, et keha saaks uue vere toota. Muidugi siis oled punaseid laikusid täis aga kui neid tapad, on need laigud veel suuremad. Pikkade riietega on see asi, et siis ei saa keha päiksest D- vitamiini, mis on inimese jaoks ülioluline.
Sääskede vastu aitab igasugune seisva vee likvideerimine maja ümbert. Kui ikka keset sood elad, siis pole muud lootust, kui tänapäeva tehnika. Sääsed paljunevad suvalises veelombis või vihmavee kogumise tünnis näiteks.
Puukide vastu aitab heinamaa hooldamine. Hobused peale ja varsti pole enam neid nii palju.
Deus, puukide vastu aitas mingi taim ka. Hetkel ei mäleta täpselt mis taim, aga haiseb jubedalt. Ja loomulikult ka heinamaade ja muruplatside hooldamine aitab. Ja muidugi veel roundup aitab. 1L per m2 ja pole vaja muretseda looduse ega loomade pärast.
Inimesel on kogu aeg millegi üle hädaldada. Tahab loodusesse, aga seal peab hakkama loodusega võitlust pidama: sääsed ründavad, puugid ründavad, karud ründavad... Ära siis roni sinna kui pidev häda on.
Enne postitust piinasin natukene targemaid inimesi loomade vallas, omandatud kuskilt Tartust EMU nimelisest kohast haridus ja muud tiitlid. Hobuseinimesed propageerivad küüslaugu ja sidruniga pritsimist ja vb ka kasvav lavendel võib seda teha.
Loodusesse kolides ei ole sina seal kunn, vaid loomad, putukad ja linnud. Kui sellega ei lepi, ela linnas edasi. Kõige loomuliku ja loogilisega ei pea võitlema.
Ei pea killima rebast, kui ise oled kanad metsa viinud, sellest võiks juba enne minekut lähtuda.
See on selline kahe otsaga asi. Rebase nahk ümber kaela on hea soe, kui pole kärntõve poolt hävitatud. Üldiselt on loodusega alati selline suhe, et mina ei söö porgandeid ja jänesed ei varasta mu jalgratast ära. Senikaua kuni see kehtib, on kõik korras aga kui reinuvader arvab, et paneks kanadega plehku, siis läheb jahiks ikka. Sa võid küll hipiliku lähenemise võtta aga sellega oled lõpuks ise näljas ja huntidele mitte eriline pidusöök, sest tõenäoliselt oled nii kokku kuivanud, et peale kontide, millega hambavahesid puhastada, pole sinust midagi võtta.
Et kui reinuvader elab oma loomulikku elu ja saab sinu tibudele sinu saamatuse tõttu küüned taha, sest aastatuhandete jooksul omandatud kiskjainstinkt istub sügaval geenides, siis ta on terrorist ja kuulub hävitamisele? Oo inimene, sa kõikvõimas. Ja lausloll.
Olen mina metsa jälgimisega aru saanud, et ilves ei karda kedagi- lihtsalt püüab nähtamatu olla(meie külas on mitu ilvese perekonda- ilmselt seetõttu ka teisi kiskjaid pole). Karu on loomult arg kuid vajadusel väga ohtlik kiskja. Rebane muidu arglik kuid käib vahel kanadel kosjas.... Hunt tõenäoliselt inimest ei puutu, hoiab eemale. Põder- kõige ohtlikum loom meie metsades inimesele. Meie piirkonnas on nn. puhtad puugid ja sääsed tuulise hoovi peal suureks mureks ei ole.
Keegi mainis siin mahajäetud maju...
Nendega on nii, et nad on hirmsa sentimentaalse väärtusega, isakodud, lapsepõlve mängumaad JKTMV.....
Katused lohkus, võssa kasvanud.....
Korra või 2 aastas käiakse kuidagi seal, heietatakse oma mälestusi ja lahkutakse, midagi tegemata.
Aga müüa? Hoidku Jeebus selle eest, isakodu ikkagi WACK!!!
Paar/3 aastat tagasi oli isegi kinnisvarateemaline lugu nendest "isakodudest"
Tibud pole looduse loomulik osa? Kana on ainus lind, kes muneb ja järglased kooruvad? Ma saan aru küll, et eneseimetlus on sinu puhul igapäeva loomulik osa, aga kui rebane on nii tark, et sinu kanad ära virutab, siis järelikult sina oled lollim kui rebane. Aga "inimesele" on nii loomuomane iga jama puhul relv kätte võtta ja põmmutama hakata- see on tema jõud, see on tema õiglus. Aga lase sinusugune loomadega võrdsetel tingimusel loodusesse lahti, on sinusuguste elulootus nullilähedane kui küttega ruumi ja kohalikku kauplust käepärast ei ole.
Ma tõin näite, et võibolla võtaks mõned koduloomad ka(näiteks kanad). Oma kana või kanade muna oleks ju hea süüa. Kuna ma hakkaksin seal üksi elama, siis ei ole vaja suurt kanakarja. Iga päev söön 6 muna ära, siis sellest on küll. Tegelikult ma ei tea isegi seda, palju tavaliselt kana päevas muneb aga arvan, et neid kanu üle kolme küll vaja ei lähe. Kuna on huvi, siis õpiksin kõike ja ka seda, kuidas kanadel oleks turvaline olla. Võibolla kanu ei olegi hea maja lähedal hoida, sest et kui isegi metsloomad neid kätte ei saa, siis nad ikka proovivad neid kätte saada ja parem proovigu seda majast kaugemal. Aed ei päästa. Ehk tuleks mingi hoone neile ehitada ja katuseks võrk panna , et näeksid ka päevavalgust. Või siis ikkagi aed ehitada aga okastraat ümber ja peale panna ning maa alla ka midagi panna, et keegi aia alt ei pääseks aeda. Püssi ma tõin näiteks. Püssiga käiks jahil ja jahiks ainult neid loomi ja nii palju, keda tohib jahtida. Muidugi enesekaitseks võiks ka midagi olla. Mulle meeldikski väga kui minu ümber oleks puhas loodus ja metsloomad. Tuleb õppida nendega koos elama.
