Taas jälle käes aeg kus poisikesed pruugivad kõikvõimalike paugutajaid Stagnaajal aga oli poest paugutaja ostmine suht pealesattumise teema. Siis sai ise oma fantaasia lendama lastud.Mida segasid või kuhu laadisid et said tiba helieffekte tekitada?
Ise suutsin suht võimsaid tulekerasid tetrapakenditest tekitada. Tilk etrit põhja, ava kleeplindiga kinni ja säraküünal läbi paki seina torgata. Säraküünal põlema ja pakk lumehange. Liitrine pakend suutis lumehange päris laiali visata.
Sportpyssi padrun tikuväävlit täis ja ettevaatlikult tangidega ots kinni pigistaga.Siis sai apteegist ostetud salpetrit ja seda vees lahustatud.Vihikute vahel oli sel ajal kuivatuspaber,mida sai kastetud sinna lahusesse ja seejärel kuivatatud.Padrunikest selle kuivatatud paberinutsaku sisse ja kusagile oksa vahele ning tikuga pölema.Pöles aeglaselt nagu syytenöör ja siis käis köva pauk.Eriti lahe oli see siis,kui juhuslikult keegi vanamutt mööda jalutas ja pepule potsatas,kui pauk käis!
hävituslennuki veljet sai kõvasti viilitud raspli ja muude vahenditega (tagantjärele mõeldes ikka täitsa opakad, praegu küll ei julgeks, raha eest kahh mitte), sealt sai magneesium-alumiiniumisulami pulbrit, mida siis segati apteegist leiduvaga. neid siis erinevates pakendites ja erinevate süütesüsteemidega lõhatud - käis tume müts ja selle vahendiga sai ntx madalaid kaevuluuke isegi üles lennutada :-) ja väga heledaid ja suuri tulelonte esile kutsuda :-P
püssirohu ja muu käepärase villimisega erinevatesse hülssidesse ning torudesse ning siis kummiliimi vms sellisega soojendades sai heledamaid paugutajaid, mis tihti täiskasvanuid erksaks muutis ning meie sprinterivõimeid testis
keemiatunnis õpitu sai agaralt järgi proovida ja nii ikka igasuguseid lõhkeaineid, imestama paneb, et käed jalad veel küljes...
tikuväävel hülsis on jah see kõige tavalisem. Sai tehtud ka tõeliselt lihsaid rakette - tikul väävliosa Tallinna sigaretipakist võetud hõbepaberiga kinni, panid tiku laua äärele, kuumutasid altpoolt tikuga. See tundus küll suht ohutu lõbu - suund enam-vähem selge ja lõhkeaeinetega ka tegemist pold, tegime neid toas.
ikka sutsa ja kodarapüss,vasktoru,jalgratta siselohvist lõigatud riba ja nael,vasktoru peksti laiaks ühest otsast,väänati l-tähe kujuliseks,sammuti väänati nael,toru põhi tasandati sula tinaga,tikkuväävel nii kolm pead,nael järgi,kumm ümber jalgade,vinnastati ja vajutasid,teinekord võttis käe ikka hellaks,ja vinnastamisel oli ka oht et tegi käraka sul lõua all ära.
See vasktoru oli jah lahe- mida peenem toru, seda parem litter käis-;) sulatina asemel oli tavaline hõbepaber mul, Kodara tegin alles hiljuti, mõnus nostalgia...
2 polti ja mutter, siis sai vastu kivi pillutud, aga see oli juba ohtlik- endalgi oli jänes püksis. Magneesiumiga isegi ükskord juuksed ja kulmud-ripsmed ära lastud;) krt. muuga saab veel kodus kõrvale laveerida, aga see garanteeris vähemalt nädalat koduaresti suvel... ükskord pidime dihlafhossi:) pudelitega terve metsa maha põletama.... Lollusi on tehtud küll...
Põlvamaal lõhkus plahvatus poisi käe www.DELFI.ee
6. detsember 2005 12:30
Põlvamaal Ahja alevikus põhjustasid tikkudest valmistatud seadeldise valmistanud poisid esmaspäeval plahvatuse, mis rebis ühelt poisilt labakäe.
Kell 20 teatati politseile plahvatusest Ahja alevikus Tartu maanteel asuvate garaažide juures.
Kohapeal selgus, et kaks alaealist poissi toppisid tuletikkude väävlipead peenikesse vasktorru, mis siis, kui nad seda sulgeda üritasid, plahvatas.
Plahvatuses sai raskeid kehavigastusi 14-aastane poiss, kellel purunes vasak labakäsi. Poiss toimetati Tartu Ülikooli kliinikumi ravile, teatas Põlva politsei pressiesindaja.
ei olnud kahjuks sellel poisil õnne.Enda poiskese ajast meenub et üks sõbrake meisterdas mingit imeasja endal kasvuhoones vist kui see tal käes lahti läks ja paar jakku sõrmedelt maha võttis.Ennastki paneb kukalt sügama mis lollusi sai poiskesena tehtud.
Ohtlik ta oli. Mäletan üht õnneliku juhust. Alustasime ettevalmistusi üheks järjekordseks pauguks. Andsime siis oma vasktoru (4 mm) ratsi ühe vaiksema poisi kätte et ta ära laeks. Ta siis vaikselt laadis kuni toosis tikke jagus. Kui tikud otsa said, siis ta pani toru oma alusele. Panime siis kummiliimi alusel põlema ja läksime nurgataha. Kui pauk käis, polnud torust enam midagi alles. Küsisime siis kutilt et palju ta väävlit pani. Vastas et kõik. Nii 10 cm pikkuses tihedalt. Vasktoru tagumise kinnise otsa leidsime hiljem "banaanina" silikaatseinast.
ikka tikuväävel, magneesium, sportpüssi padrunikestad, salpeetrist ja kuivatuspaberist süütenöör.
vahepeal kogusin ka tongipüstoli ribade pealt neid täpikesi - riba niiskeks, kile pealt maha ja terava noaga kogud täpid kokku. oli see vast äkiline aine. NB! noored, kes seda tahavad teha - tampida seda ainet ei tasu - ei klaaskolvis ega ka metallnõus - endale tuletavad kõrval riiulis seisnud margialbumite otstes leiduvad klaasikilluaugud siiamaani seda tõsiasja meelde...
mina väike olin, siis oli põhiline teema kodarapaugutaja. seda tehti nii, et võeti jalgratta kodar ja otsasolev vimpel keerati tagurpidi otsa. sinna sisse pandi nael mis oli traadiga teisele poole kinni pandud. vimpli sisse pandi tikuväävel, nael otsa ja kõmaki vastu kivi. kõvematel vendadel oli punnvõrri vimpel, kuhu mahtus rohkem tikuväävlit ja käis kõvem kärts;)
Igatahes erilist ohtu selline asi endast ei kujutanud.
ise ka ikka vasktoruga.
Aga sai tehtut ka klaasist toruga mille sai el. pirni seest. Toru väävlit täis ning tikk ette ja siis plas limonaadikork põlema ja toru sinna peale.
See traadi värk on ohtlik ja keeruline, endal oli selline, et keerad kodara otsa viltu, nippel otsa, ühe tiku väävel nipliauku ja siis sai murtud tiku tagumine ots augule ette, vastui kivi ja häält tegi küll, aga mis puudutab tatikatesse, siis loodan, et from delfi komm toob mõistuse pähe.. Eks nagamannidel on trikid selged nagunii ja kes tahab lollust teha see teeb nagunii, olenemata siin kirjutatust.
mida siin õpetada,need tatikad (kes ma ka kunagi olin)on väga väledad iseõppijad,tahes tahtmata kui teatud materjalidele juurde pääseb,konstruitakse midagi valmis.
Vastavate segude tegemiseks sai alumiiniumipulbrit osta keemiakauplustest, kus alumiiniumvärvi müüdi eraldi kotikeses pulbrina pluss lakipudel. Ei teagi, kuipalju neid laki-pulbri komplekte lapsena sai ostetud, kuid kõiki neid lakipudeleid pole veel tänaseni ära jõudnud kasutada:) Pisikeste kõmakate tegemiseks kasutasime kah eelmainitud meetodeid. Pisikesi raketikesi sai tehtud ka hõbepaberist ja tselluloosist kammipiidega (lähedalt vaadates kihiline plastmass, umbes 1/5 kammidest oli tehtud sellest materjalist, neist ostsime alati kümnetekaupa kooli kaasa antud söögiraha eest). Suuremaid kõmakaid sai tehtud bensiiniga, õigemini bensiiniaurudega, sest kui kasvõi sõrmkübaratäis bensiini mingis kinnises anumas ära sai aurustatud, võis sellega juba põllul kive liigutada. Hea paugu tegid ka gaseerimispudelite pisikesed balloonid. Kasutasime ka noolemänguks mõeldud nooli: padrunile natukene plastiliini sisse ja siis noole otsa, ning peale viset maandudes tegi hea jumaka. Ega õnnetusi eriti ei juhtunudki. Korra lendasid küll korteril aknad lahti (klaasid jäid terveks, aknad olid kinni kuid riivid lahti), kui mingis toruga plekknõus väikest portsu püssirohtu gaasipliidil kuumutasin...
Üks asi, mis meeli erutas tuli veel meelde: Välgumihkli tulekivi- nööpnõela august läbi või pliiatsivedru vahele, kuumaks ajada ja siis millegi vastu visata- aastavahetusel kulus ikka mitu pakki seda tulekivi;) Ilusasti pillub sädemeid.. Vene ajal polnud ju ilutulestikku ega rakette suurt kellegil, tulekivi sai igatahes lihtsamalt..
Võetsin toru või pliiatsi nii 15-20cm pika, isoleeriga panin sinna külge võtme(selline, mis seest tühi on) nii et need parallelselt oleks(võtme augupoolne ots peab pliiatsi omast ca 1,5 cm allpool olema). Võtme sisse pandi tiku väävel ja sinna peale nael, mis peab pliiatsi otsast veidi üle ulatuma(naela stabiliseerimiseks kasutasin tavalist kummi, mis selle 1,5 cm peal ümber pliiatsi keeratakse) Teisele otsale tegin kilekotist saba(kile vaja ribadeks lihtsalt teha), et kukkudes balanss säiliks. Viskad üles ja PAUHHHHHH - korduvkasutatav pomm olemas, ainult naelu läks nagu leiba ja kui väga täis toppisid, siis võis võti kah pilbasteks lennata.
Karbiit poriloiku pada kummuli peale millel põhjas auk,pika **** otsas oleva tõrvikuga süütasid käis pauk ja pada lendas vastu taevast või ka süttis ainult tuluke paja augus kõik sõltus gaasi kontsentratsioonist aga lõbus oli ja muda lendas.
Vasktorust ja naelast tikuväävlipaugutajasse ei tekkinud küll kunagi tahtmist ülearu väävlit toppida või üldse liiga jämedat toru kasutada. Alati oli silme ees kujutlus, kuidas see asjandus laadimise ajal käes lõhki võib lennata. Neljast-viiest väävlist ei tekkinud kunagi pahandust.
Kuna noorte ohutunne on poes müüdavate lollikindlate jurakatega üsna ära rikutud, siis tehnoloogiatest lähemalt ei tahagi pajatada. Mõned võimalused olid ikka ülilihtsad ja samas väga ettearvamatud.
Tikuväävel ja tühi jahipüssipadrun - see tegi mitte ainult pauku vaid oli ka raketi eest. Niikaua lendasid need asjad suht sihitult kuni tuli idee, jätta keskele tühi põlemiskamber, siis hakkasid päris hästi lendama. Üks kord tikuga sorkides lendas suure pauguga vaid mõnekümne sentimeetri kaugusel näost üks selline ribadeks...
Siin loetelus on mainitud tselluloosi aga oli ka selline tore asi nagu Ago liim :) Magneesiumipuru ja selle liimi segu säraküünla ümber ja väga vahva tulekera sai.
Üks tore asi on ka Almonium Salpeter (mingi väetis, kirjapildi õigsust ei garanteeri) See ajalehe ja klaaspudeliga kombineerituna tegi ka nii pauku ,kui ka muid imevigureid!!
garbiit oli vene ajal töökodadest saadaval ja seda me ka hoolega pihta panime. hea lutaka sai siis kui õlle vinkusse laba kinda jagu garbiiti sisse, natuke aega lasti kerge veeollusega seista ja siis kraani august tikku. litter oli võimas ja leek reeglina meeter või poolteist vinku pealmisest augus väljas. kyla vahel sai sprey pudelisse garbiiti susatud ja törts tatti peale , vähe loksutada ja tikku. kyll ole lahe.
tripperi lilla ja alumiinium pulber olid ka yhed head asjad. õieti doseerides sai kõva pauku teha. väga popp oli elektri syyte mehhanism ehk siis taskulambi pirnile juhtmed taha , pirni klaas puruks ja kogu keemia tööstusvoolu kaitsmesse ( sinna seda kraami mahtus mehiselt. kõvasti veel isoleeri ja teab mida ymber. pärast batarei pealt juhtmed yhendada ja voilaa. eriti mõnus oli sellise home made pommiga maaherilaste pesasid räbalateks lasta.
kõikvõimalikud variandid millega väävlit paukuma sai panna on tattnoka eas järgi proovitud.
sai natuke aega tagasi valmis tehtud õuna-kartulipüss,vajaminevad asjad olid plastkanalisatsiooni toru,poppneedid,gaasipliidi süütaja,juukselaki balloon ja kartulid.
Kuivatatud jood paukus vägevalt.Sellega tuli jubedalt vaeva näha,
et joodist midagi tahket kätte saada.Kord kui olin eesmärgile väga
lähedal panin selle pasta el pliidile kuivama.Pärast teatavat jumakat
oli köök seda sodi täis.Harjaga pühkides prõksus iga väiksemgi tera
harja karvade all.Asi ise on ohutu,ainult heliefektid.
Meenub ka lõkkesse visatud kinnine konserv Tallinna kilu,mis mõne
aja mõõdudes korraliku paugu tegi.Ja kui konserv taevast tagasi tuli
oli see vahvalt ümmargune...
väikest püssi sai ka tehtud, lööd vasktoru ühest ptsast laiaks topid püssirohtu/väävlit sisse kõrvale puurid augu kuhu käib süütenöör või tikk, kinnitad selle juraka siis mingile alusele topid torust mingit ajalehte või väikese kivi sisse ja tuld.
Ise tegin selliseid experimente tavaliselt kodus. Kõige parem oli ikka elektripirni liivapaberiga auk sisse lihvida, see püssirohtu täis toppida, teip peale ja lakke lambi sisse toppida. Ja siis kui lülitit vajutad käib päris hea sähvakas ikka. Rsk uuest voodist oli ainult kahju :))
Kord sai vene sõjaväe raketi padrunist sisu välja võetud ja kummiliimiga põlema pandud. Kus see siis pani mööda maad ringi ja säras. Eks ole naela püssi padrunile ka haamriga peale lajatatud, käsi ja kõrvad olid tükk aega valusad.
Ime et terveks jäin.
suvel maalt maja alt leitud vindipadrunid sai lõkkesse visatud,ise vahtisime kraavist lahingut-hea,et eluvaim sisse jäi.praegu aastaid hiljem järgi mõelda-lollid poisid.
keemikule,
pole see paukjodiid sugugi ainult heliefektideks sobiv. Sellise paksust klaasist lihvitud teemanti meenutava sinepipurgi lõi ükskord pulbriks, mitte kildudeks. Jõhker jõud ja äärmiselt plahvatusohtlik. Aga raske pole teda küll teha, nuuskpiiritust tuleb lihtsalt liiaga panna.
Kaaliumsalpeetri lahusega oli mõistlikum ajalehepaberit immutada, kuivatuspaber polnud nii mugav kasutada.
Aga ka nitroglütseriini sai tehtud...
Apteegist enam kaaliumpermanganaati ei müüdud... ;-)
Klassikalise musta püssirohuga sai mitmeastmelisi rakette tehtud...
Tikuväävel oli kõige tavalisem lõhkeaine.
Päris tuttav teema (esimest korda lugedes).
Sai kah seda paukjodiidi tehtud. Kuna kristallilist joodi suur purk käes sai seda kohe pool koorepurki tehtud (100gr). Sai see siis kuivama pandud teise korruse koridori sahvrisse. Aga selline kogus ei kuiva ruttu ja jäi sinna mõneks nädalaks. Aga pärast seda kui sõbra ema avastas mingi musta purgi sahvrist ja selle läbi akna prügikasti poole viskas ei tahtnud mees mind mitu aega tunda.
Juhendi järgi pidi tilgad panema kuivatuspaberile kuivama.
Need meenutused annavad vägisi "Terroristi käsiraamatu" kärbitud möödu välja. Noored, palun ärge te jumalapärast seda joodisodi kodus katsetama hakake, parem küsige keemiaõpsilt, las see seletab kui kuradi moodi teil vedanud on et see lollus tegemata jäi ja käed jalad alles ning silmnägu terve. Võibolla on mõnele mehepojale kainestavaks "eeskujuks" demineerija Arne Lokk, kas te soovite peale seda pulli pauku selline olla ja seda elu lõpuni?! Miljonil kärtsuvennal võib ju õnneks minna aga näe, ühel ei lähe ja see üks olete just teie, see on surmkindel.
Plastikpudeliga peaks kuulus olema see mida mina tean ...
Võetakse tühi plastikpudel ( mida suurem seda hullem ) siis tehti sinna palju hõbepaberist pallikesi ja pandi sinna sisse ning mingit ainet kallati ... torusiili nimeall müüakse vist praegu poodides ... igatahes kui hõbepaberipallid on pudelis tuli natuke kallata torusiili ja siis loksutada ja pudel eemale visata kuni pudel paisuma hakkab ja siis pidi hea litakas ära käima ... ei tea ise proovida ei julge
Tagantjärgi ainuüksi mõeldes sellele, milliseid lollusi sai tehtud, hakkab halb, nimelt sai elatud suurte lahingupaikde läheduses ja 2. ilmasõjaaegset moona oli kõvasti käes. ... õnneks piirdus asi ainult mõnede armidega kätel ...
kord mingi sell tegi väidetavalt plastikpudeliga, retsepti kahjuks ei avaldanud. Litter oli aga muljetavaldav. Iseenesest tundub ohutu olevat, sest plastiku küljest kilde ju ei lenda. Huvitav, mitu atm rõhku plastik vastu peab, enne kui ribadeks lendab?
Vanaisal vedeles lakapeal igasugu laskemoona.
Sai siis neid ikka kummiliimi sisse ritta laduda, tuli otsa ja ise lihtsalt paar sammu tagasi astutud.
Krt, oma poisi praegu sellist lollust tegemas leiaks, siis triibulised saaks valusad.
spordika padruneid sai erinevate gruppidena raudteerööbasele paigutatud ja kui rong tuli, käis päris tore valang. Siis sai veel tühi konservikarp võetud, kummiliim sisse ja spordika padrunid peale. Tuli otsa ja mööda jõge allavoolu, päris tükk aega paukus kaugenedes. Siis lisaks kõiksugused sõjaaegsed lahingmoona leiud, mida lõkkes kuumutades igasse ilmakaarde lennutatud sai. Lisaks oli maal igal aastal jaanituli, kus talumaadel tekkinud praht ära põletati. Teisel päeval, kui söed veel hõõgusid, sai sinna kümnete kaupa prügihunnikust tühje aerosoolipudeleid veetud, mis päris ilusa kaarega lendasid.
Viimane suurem paugutamine oli ajateenistuses paar aastat tagasi igasuguseid OT-eeskirju eirates aga läks õnneks. Linnalahingu harjutuse ajal said paukpadrunid otsa ja kaks jagu ründas ja üks kaitses, kasutades 500 lõhkepaketti.
ise olen veel tattnokk aga teadsin enamus asju siit juba
paugutamise tahe on juba enamasti möödas aga tehtud sai igasuguste makrofleksi jms pudelitega need võisid ikka oma sadu meetreid lennata
paukpadrunid katsetatud
torusiil on kah suht hea litiga
õnnkes joodi ja alu pulbrit pole proovinud
Tikuväävlit sai pandud alumiiniumpaberisse ja siis haamriga peale-päris hea kärakas käis.
Aga ega eriti kärtsutada saanud-võis vanamehe käest p...e kärtsutamist saada.
Karbiidipüssiga. Tühi aerosoolipudel, mille allaserva tehti väike auk, pudeli pealmisse ossa seati mõnest tollasest shampoonipudelist lehter. Pudelisse mõned karbiiditükid, allservast olevast august sülitati sisse ja samast anti tikk järele. Ja seda kõike hoiti käes! Antsul tuli see kõige paremini välja, tavaliselt koos tulelondiga.
200 liitrine vaat propaani ja hapnikku täis.pika juhtme otsas üks kiud vasktraati, mis vaadi august sisse pandud ,teisest otsast 220v sisse ja jumakas võrdne peaaegu pikse kärgatusega.
2 väikest (a`~ 20ml) klaaspudelit, ühes raketikütuse hapendaja (põhimõtteliselt lämmastikhape), teises raketikütus (või näiteks diislikütus) korraga kivile kukutada. Kivi enam ei ole ;)
sussikud järgi proovitud. Vasktoru a'la 20-30cm pikad tikuväävlit täis, otsad kinni pigistada kõvasti kruustangide vahel, svammi tüki sisse ning põlema, nalja kui palju. leidsime suured ampullid, ise ei teadnud mis seal sees küll oli täpselt aga svammi tüki sisse põlema ja päris hea litakas ning tulekera olemas. paukpadruneid lõkkesse peoga visanud kui karjaga ümber lõkke istusime, ise ütlesin, et ma käin põjel. oh seda kisa ja ehmatust kui need paukuma hakkasid :D Plastik pudel, hõbepaberi tükikesi sisse hunnikus, torusiili, kork peale ja pudel eemale, nalja kui palju jällegi. Plastik pudeliga saab ka nii: võtad suure plastik pudeli, paned 150-200ml äädikat, voldid pudeli pooleks, paned niipalju söögisoodat kui saad, kork peale, raputad pudelit ja visakd eeamel. Ja PÕMAKI! olemas :D
Erinevaid aerosooli purke lõkesse loopinud päris hulgi..
vastlapäeval kapsasuppi ja muud säärast või munadepüha ajal keedumunasid ja värki natukene näost sisse ajada ja vaat küll siis mõne aja pärast hakkab neid kärtse kah käima...
Üks aga asja juures,tänapäeva tikuväävel pole enam see,mis õndsal sotsialismuse ajal.Ühel nostalgia hetkel tahtsin poisile teha sutsakat ja härdalt meenutada vanu aegu.Aga mis teha,praegune väävel ainult susises ja mingit pauku ei tulnud.Otsisin siis kapi põhjatust sügavusest välja veneaegse tikukarbi ja oma paugu saime ikka tehtud.Suure eufooriaga oleks valmistanud veel tossupommi ka,aga materiaali pole,veneaegset jonnipunni,Tartu kamme.
Sooda ja äädikaga tehtud pomm oleks ükskord peaaegu käes plahvatanud..
Plastpudelisse soodat, selle peale liiva, et kohe ei hakkaks reageerima ja lõpetuseks äädikas peale. Kõvasti loksutada ja viska kus kurat. Pauku teeb ja haiseb ka!
Mis kamm selle tartu kammiga oli? Läks nigu süütenöör... vinge hais järel... Koolis põhiline asi peale püssirohu...
Metsas oli sõja ajal laskemoona vagun kummuli läind. Käisime poistega seal püssirohtu korjamas. Toppisime Kosmose tuubi täis, külje peale isoleeriga sanepitjaamast saadud puupulk stabilisaatoriks ja rakett oligi valmis.
hõbevärvi pulber millega suuri mahuteid värviti ja tripperililla segu-ning tuli ilutulestik missugune. suuured elektrikaitsemed püssirohtu ja tikuväävlit täis ning säraküünal süütenööriks.. siis kui vanemad poisid maaparanduses praktikal käies vana punkri lahti kaevasid saime sealt mitu tuhat padrunit,peale seda sai ikka hulk aega paugutatud .
Sal-petri väetise lahuses immutatud ajalehed, kuivata, keera rulli ja pärast pane põlema, plastikupudelisse ja punn kiirelt peale. Hakkab sunnik vägevalt tossama ja lööb pudeli laiali. Ärge jumala eest ainult klaasipudelit kasutage, sõber lasi käe puruks. Tossupommi sai veel jonnipunnist ja ping-pong pallist,nõuka aegsetest muidugi. Tartu kammist ei ole midagi kuulnud, teise kandi mees :)
Meil ikka tõsisem teema oli.Kaevasime siitkandi metsadest igasugu sõjajäänuseid välja.Sellist tulevärki sai korraldatud et mitu korda isegi mendid tulid ja luusisid, et mis kärakas jälle käis.Ime et elu sisse jäi.Äks vahvamaid mürakaid oli Katjuša rakett,millele tule peale tegime.Terve hektar oli tukke täis.
Jaah, mida kõike vanasti sai tehtud ja rongivagunite küljes sõidetud ja vokkidega ja hiljem võrridega 15 km mööda tallinna maanteed Aa rannas käidud, puude otsas ja tuhamägedel ja teab kus põrgus kolatud.
Ning ei juhtunud meiega midagi.
Nüüd oskavad lapsed ennast jopetpidi lasteaias üles puua ja püstijalalt kukkudes surma saada.
Ma ei ironiseeri üldsegi kuid lapsed ja ka inimesed on kuidagi väga hädisteks ja saamatuteks jäänud.
Tänase situatsiooni kohaselt oleks siis pool minu põlvkonda juba lapsepõlves surma saama oma tegemiste tõttu.
Tore lugeda. Isegi igasugu pauku teinud, armid kinnituseks (õnneks midagi küljest ära ei lasknud).
Samas ei maksa sellega ülbitseda, et meie tegime ja ei juhtunud midagi - tänapäeva noored poovad salliga üles. Nõuka ajal sai lapsi ikka hoopis rohkem surma ja vigaseks, sellest lihtsalt ei räägitud. Enda lollust näitavad need ainult, kes praalivad et vanasti olid mehed rauast jne.
Moodunud sajandi 60-ndate keskpaiku osteti mulle augusti löpupäevil muu koolivarustuse körval ka tselloloidist kamm lokikeste silumiseks.Kui mul oleks olnud jultumust see klaaspurki pannes tossupommiks muundada, oleks paari päeva jooksul asi ilmsiks tulnud ja ihupeks garanteeritud.Mida aga ei juhtunud Väikese Emajöe kallastel (ka Surmametsas) kolades.Eriti viljakad olid aiakäruga tretid teisel kaitseliinil.... Ah,et millega kärtsutasid poisikesena.....
Jaa kui loed siis tuleb õnnis lapsepõlv nõuka ajast meelde. Nii et tuleb palju kärtsatamisega tuttavat meelde. Aga tegelikult see kes siin määgib , et nõuka ajal juhtus palju õnnetusi lastega, see on jama; töötasin ju nõuka ajal mendis ja kogu info jooksis läbi, mis avalikult meedias ei kajastatud. Hoopis nüüdisajal kus elu on pagana kergeks tehtud ( see on kõik ette äratehtud) ja kõik on kättesaadav, on noored täiesti nannipunnidest hädapatakateks muutunud.
Elasime poisikesepõlves Nõmmel männikul ja kõrval oli männiku karjäär ,ja seal oli vene sõjaväe laskeala. Esimese EW ajal olid seal sõjaväelaod ja paistab ka Saksa ajal. Igatahes sai väljakaevatud laskemoonaga seotud asju .... Hea siiamaani mõelda , et käed ja jalad alles on ja silmnägu samuti.
Infot liikus vähe, ja hoiti seitsme luku taga, kuid ühtteist me teadsime. Sai poest ostetud raamat, puur ja lõhketööd,müüdi täiesti avalikult tsiviiltarbeks, nii et teoreetilised teadmised olid täiesti lõhkeasjandusest olemas.
Huvi oli suur siiamaani mõtlen , miks ma küll lõhkeasjandust õppima ei omal ajal ei läinud. Täiendavaid teadmisi sai hiljem juurde vene sõjaväest ja kaitseliidust.
Võibolla ka õigem, sest elan siiamaani ja olen terves tükis.
Praegu on võimalik kõike saada kui on raha. Tollal vene ajal pürotehnikat tsiviilkäibesse ei müüdutki , kui müüdigi siis ainult mingeid pauguteid ja säraküünlaid. Ülejäänu tuli ise välja nuputada.
Igal aastavahetusel me valmistasime ise hulga pomme ja rakette , mida me siis uhkusega teistele demonstreerimisega, nii et põletushaave saime ikka ohtrasti. Praegugi armid sõrmedel.
Lugesin siin vanema põlvkonna heietusi õndsast kärtsatamisega seotud poisikesepõlvest nõuka ajast, kuid ühte asja ,mis oli küllalt levinud ma ei leidnud.
Auu! Kas te tinamenningust olete midagi kuulnud, seda kasutati laevade värvimiseks ja vene ajal oli seda ohtralt saada. Nendest sai hea kõmakaga pomme meisterdada, mis visates vastu majaseinu võimsaid kõmakaid tegid. Nii et kes tolleaegseid kortermajade majaseinu mäletavad, siis nad olid kõik tumesiniste plekkidega...
Ja mida pole veel mainitud:
suured kondensaatorid, mida sel ajal raadio- ja teletehnikas kasutati.
Kondekas pikema juhtme otsa, aknast välja ja teine juhtme ots pistikusse.
Kena plaksakas käis.
Praegugi vahest pulli teind tongipüstoliga, täitsa kortermajade läheduses.
Inimesed on käinud koertega vaatamas arvates, et tegu on päris relvaga.
Täitsa reaalse püstoli heli on.
Tinamenniku ja alumiiniumpulbri segu üks ühele. Koos peenemafraktsioonilise graniitkillustiku kividega ajalehte pakkida, siis tihedalt nööri ja isoleerpaelaga kinni mässida. See junn teeb vastu seina visates suht kena kõmaka. Viskekohta jääb aastaks-paariks (kui surveveega maha ei pesta) umbes meetrise läbimõõduga must lärakas punaste äärtega. Lisaks muidugi enamus siinnimetatud trikkidest. Ainult spets lahingumoonaga eriti ei mänginud, kui kahurimakarone mitte arvestada. Tikuväävlite padrunikesta toppimise ja kiviga pealelöömise käigus sain ise ka mõnikord pihta. Üks padrunikesta tükk lõigati sääremarja seest 10 aastat hiljem välja, kui häda hakkas tegema. Siis kui pihta sain, hoidsin suu loomulikult kinni ja lasin haaval ise kinni kasvada ilma, et seda kellelegi näidanud oleks. Ega kohe aru ka saanud, et miskit sisse jäi.
Suurimaks haavatasaamiseks seltskonnas jäi see, kui vend nitrotselluloosi pommiga (paksuseinalises klaaspudelis) ennast üle kere auklikuks lasi. Kokku tehti talle kuskil 15-20 õmblust. Nägu on isegi nüüd, keskeas, nagu sõjamehel.
Vana teema aga praegu tuli meelde e 70ndatel kui tatikad olime sai käidud kolamas K- Järve keemiakombinaadi prügimäel mis asus nende suurte tuhamägede taga. Mida seal kõike polnud. Igasuguseid raaditehnika plokke ja seadmeid, lademetes raadiolampe ja suuri rulle arvutusmasina laiu magnetlinte, üritasime neist lõigata makile 6.25 laiust linti aga tulnud sellest suurt välja midagi. Midagi siiski saime ja sel lindil oli tavalise poes müüdava lindiga võrreldes super hea helikvaliteet :))).
See selleks, seal oli alati lademetes igasuguseid kemikaale ampullides nii väikseid kui päris suuri, kõik tummistes pappkarpides ja uued!
Mäletagi mis ained seal kõik olid aga tassisime neid koju ikka.. naabripoisi ja meie kuuris oli suur kast neid karpe täis. Kevadel kui aias prahti põletat siis õhtapoole viskasime paar karpi lõkkesse., assa krt kui jumakad käima hakkasid, no püssipaugust kõva hullemad, osad panid taevasse nagu raketid tulejuga taga, teised tegid kõva kõmakat, lõke oli khe kustunud ja lõkkeaseme asemel mitmemeetrine hööguv tuhahunnik. Vanamutid jooksid suure lõugamisega kokku ja karjusid midagi pättidest ja miilitsatest :))) Pätid, st. meie olime juba võpsikus nagu kuldid rukkis ja irvitasime. Hiljem tegime veel nendega pauku aga läksime majadest kaugemale metsa, seal keegi ei häiritsenud, väiksed poisid ajasime puu otsa šuuherisse, et kui keegi tuleb sealt hea näha ja jõuab jalga lasta...
