Läksin esimesse klassi 1984. Sealt edasi kuni 91 on kõik möödunu hästi meelde jäänud. See oli minu lapsepõlve esimene pool. Mäletan mis maksis limps, jäätis, kõrsik, halvaa, tikutoos jne. Ja kuna vanemad kõlisevat vaske taskurahaks ikka andsid siis parematel päevadel sai ka pepsit lubada. Olid ajad ütleks! Elasime õnnelikult. Teine pool, ei midagi meenutamist väärt.
Oli siis muru rohelisem kui praegu...?
Meenub üks seik - klassiekskursioon "enam-ei-mäleta-kuhu". Aasta võis olla '85 või '86. Bussis pealt kahekümne õpilase. Ühel klassiõel oli kaasas meeletult defiitsiitset kaupa - üks banaan. Üpris roheline.
Sellest tillukeset banaanist sai osa kogu klass. Keegi ei jäänud ilma.
Polnud vahet kas oli kolhoosi esimehe võsuke või lihtsa lüpsja poeg/tütar.
Seisusel ja "kaasavaral" ei olnud sellist tähtsust kui tänapäeval.
Jah, muidugi oli lapsepõlv tore aeg. Ning muidugi oli Nõuka ajal nii mõnigi asi ka objektiivselt parem (korralikum kool, ringid jne). Aga samas mäletan, et minu ema juba ette öösiti nuttis kujutelmast, kuidas mind Nõukogude armee ridades Afganistaani saadetakse. Ja see karikas läkski tegelikult väga napilt mööda. Vat sellised hirmud kaalusid üles kõik need väikesed "nõukahüved".
Ma küll teemaalustajast veidikene vanem, kuid "rullnokanotsu" limonaadi asemel ostan ka praegu poest "Baikali" limpsi, armastan kamashokolaadi, apelsinimahla asemel mehuga ploomimahla jne. Kõik inimesed näevad oma lapsepõlve tegelikkusest helgemates värvides, aga nõukaajal oli elu kindlasti lihtsam: tööd oli kõigil (sh ka lastele suveks päris korralikku rahateenimise võimalusi) kes vaid teha viitsisid, raha oli piisavalt ja võimalusi sedavõrd vähem, et see raha ei kulunud mingite mõttetuste peale (nagu tänapäeval "poolkohustuslikud" puhkusereisid et teistest mitte kehvem olla, autode-korterite-majade laenud jne). Sotsiaalne ebavõrdsus tekitab ühiskonnas päris palju pingeid, mida tollal sisuliselt ei olnud, kusjuures omal ajal oli jõukam tõesti see, kes rohkem rabas, mitte nagu praegu, et kes suuremaid sigadusi julgeb korda saata (eranditega!). Sellepärast arvangi, et kui elaksime praegu endiselt nõukaajas (st võrrelduna õitsva sotsialismiajastuga, mitte hetkel mõnede endiste liiduvabariikide kombel veelgi ebavõrdsemas röövkapitalismis), oleksime küll rahaliselt vaesemad aga inimestena ise oluliselt õnnelikumad.
Kärss ei olnud nõuka ajal midagi nii, et puht rabamise järgi elati. Olid siis ka omad eliittööd. Näiteks kaluritest ja kaevuritest tehti Eestis kangelased. Mõni seakasvataja sattus ka sekka ning lüpsja. Mujal olid teised kangelasametid nagu puuvillakasvataja.
Tegelikult sai kaevur või kalur mitu korda rohkem kui praegu vahe on koristajaga. Rabamisega ei olnud nii üksühest sidet kui praegu tundub. Ja inimesed elasid ka erinevalt. Kel oli poes käsi sees ja sai midagi head ja uhket kes mitte. Mõnel töökohal sai autoostuloa kergesti teise firmasse mis oli hädavajalik aga polnud kangelaste vorpimise orbiidis autostulubasid ei jätkunud. Kaheksakümnendatel läks lihakraamiga päris tuugaks.
Üks ühele rabamise kohta on võrdlus õige kui kurgi- pulli, peedi jne kasvatusest rääkida. Mida teostati oma vabast ajast riigi heakskiidul ,et suur riik mitte päris nälga ei sureks.
Ja poolkohustuslikud asjad olid ka olemas. Muidugi mitte suusa ja päiksereisid nagu praegu. Seksioonmööbel ja ringo nurgadiivan.
Üle trumbata üksteist püüti ka massiliselt.
Mul oli lähisugulasi igas eelpoolnimetatud kategoorias ja ärplemist ning probleeme oli oi kui palju. Lihtsalt ilma partei heakskiiduta ei saanud liiga kõrgele lennata ja tundus, et oleme võrdsemad kui täna. Võrdsem oli ka selle pärast, et paljus käis hea ja parema hankimine tutvuse kaudu ja seega oli madalapalgaline müüjanähvits rahakamale inimesele vajalik, et midagi osta. See tekitas respekti.
Ilusad ajad olid.... Aga üldiselt ütleksin seda, et kes oli ikka nõuka ajal tegija on seda ka praegu. Ehk nagu Kärss ütles- kes rohkem julges majandada;-)
Mul ka ikka lapsepõlvemälestused sellest ajast, aga ei saa küll endale mingit positiivset pilti luua sellest haige süsteemi ajastust.
Tubli töö ja teadmistega olid üldjuhul siis ikka üsna vaene mees. Ikka üks kõva tutvuste mäng ja varastamine käis koguaeg, ausa inimesena ei saanud sa praktiliselt midagi endale lubada. Lisaks veel kõik see haige ajupesu..
Praegu on ikkagi kõigil võimalus ennast tõestada - kui oled ikka tubli töömees, siis leia ainult endale tööandaja, kes neid oskuseid hinnata osakab, kõik teed on ikka lahti tegelikult praegu. See kui sobivat haridust ei ole, on juba teine teema.
Polnd ikka nii midagi, et kes rohkem julges majandada selles otseses mõttes. Asi käis ikka nii, et vene aja lagunemise aegu kadusid naftabaaside paberitest terved tsisternid kütust, kolhooside-sovhooside bilansist haihtusid terved kombainid, juhtkonnad "erastasid" naeruväärsete hindadega tehnikat, kadusid tohutud vanarauahunnikud, töökodade seadmetga töötati endale isiklikke kasumeid, erastati ka terveid tehaseid, Eestis kokku korjatud rublad läksid Venemaal taas ringlusse ja nii edasi ja nii edasi...
A vene ajal oli distsipliin majas küll. Kõik töötasid ja lapsed käisid koolis. Ja kui magusasti maitsesid välisreisid ning olid täiega õnnejunnis, kui sulle kukkus autoostuluba! Ning said heal juhul valida kahe värvi vahel- kas punane teatava summa eest altkätt või siis roheline. Isegi, kui said VAZ 21011 ostuloa, oli vaja vaid õigele inimesele maksta ja sõitsid 2106-ga koju! Mul õnnestus ühe lüpsjaga ära vahetada, kes sai 06 loa ning pidas seda maale ebasobivaks just vaipade tõttu salongis.
Mul oli käsi sees Läänest tulevatele kaubavoogudele. Eriti hinnatud olid igasugu helitehnikad, kassetid, heliplaadid, TV-d, autokõlarid, teksapüksid ja kilekotid. Makke ja raadiosid tõid meremehed Lenskasse. Heliplaate, pükse, kilekotte ja tuulejopesid õnnestus endal lennukiga riiki tuua Saksast. Üks kord pääsesin puhtalt puistamisest, teine kord aitasin ise asju(legaalseid) kohvrist välja tõsta kui piirivalvur järsku teise reisija juurde kutsuti ja mu sootuks unustas:-) Läbivalgustamine näitas küll LP plaadi olemasolu, kuid kogust mitte. Topeltpõhi töötas mul väga hästi. Riided ajasid selga üksteise otsa. Maru hea kaup oli sukkpüksid- nendaga sai ka paljusid mees- ja naisametnikke ära ostetud. Ka sukkpükse on jalas sisse toodud. Paljudel ei vedand ka- ühelt naiselt kisti läbivaatuse ruumis seljast seitse rinnahoidjat ja viisteist sukkpüksi.
Minu arvates paistab just siin kommentaarides hästi välja, et kõike hakatakse jällegi arvestama ümber rahasse nagu praegusele ajastule kohane. Pigem oli siis kogu majanduselu palju kirjum, koduveini eest lasid põllu künda ja kartulid äestada, autos olid altkäemaksuks istme all nii õllepudelid kui viinapudel (tõsisema rikkumise eest maksmiseks:) jms jaburat. Riigi tagant käis jah õudne varastamine, kuid ka selles tuli hoida madalat profiili, nii et inimesed olid kõiki legaalseid ja muid tulusid kokku arvestades siiski suhteliselt võrdses seisus. See talongindus polnud ju enam nõukaaeg vaid savisaareaeg, aga kui nüüd aus olla, siis ka kõige hullemate kriiside ajal oli tegelikult kõike saada ja varutud koju mitme aasta jagu, nii suhkrut kui viina. Ja sai ka viina vajadusel kätte poole tunni jooksul ega jäänud ükski pidu poolikuks, kuigi tegelikult nagu poleks pidanud see olema võimalik. Ega ma väidagi, et elu siis lihtne oli (ega ei tahagi tagasi seda aega, kuigi lapsepõlv oli ilus aeg), aga kas praegu on lihtne? Minu arvates on praegu muresid PALJU rohkem, aga mured on lihtsalt teistsugused. Nagu ka neeger kusagil palmi all elab läbi omi muresid (meie jaoks ju tühised probleemid) ja on oma lihtsa elu juures kindlasti õnnelikum kui väga palju jõukamad inimesed mistahes tsiviliseeritud riigis.
Mäletan, et 80-te lõpus pidid külapoes iga nädal end kirja panema, kui tahtsid osta 300g keeduvorsti. Seda müüdi kahel päeval nädalas. Kõige kõvem raha oli TUTVUS, järgmine VÄLISVALUUTA (mida nõukogude inimesel olla ei tohtinud) jne. Üks minu tuttav istus kaks aastat kinni sellepärast, et oli sommidega raha vahetanud ja ostis kauplusest Turist endale korraliku lääne maki. Käis meeletu kaubaturism Leningradi, Pihkvasse, Riiga jne. Inimesed olid õnnelikud, kui said midagi osta, kas seda vaja läks või seisab tänaseni kasutult. See polnud oluline, sest kaup osutus vahel väga heaks valuutaks. Zhigulli karburaator oli näiteks selline hea valuuta, et minul tuli üks kraanajuht koos asutuse kraanaga koju ja vehkis mitu päeva tööd teha- muud tasu küsimata.
Praegu saan 3100. pesioni. Nõuka ajal oleks saanud 120.- ruublit. Oma ostujõult pole need summad võrreldavad. Siis oleks normaalselt elanud. Mis maksab praegu küte? Turvalisuse tunne oli igatahes olemas. Võisid Tallinnas terve öö linnas jalutada ja keegi ei andnud tappa või oleks tülitanud. Proovige nüüd seda eksperimenti teha?. Igal riigikorral on omad hea ja vead. Ideaalset pole olemas.
Kui praegu panna meile tänavatele joogiautomaadid kood klaasidega (muidugi ülimalt mittehügieeniline), siis arvan, et ei viida ainult klaase ära vaid kogu see kaadervärk. Või lõhutakse lihtsalt ära.
wk'l on õigus! Kõigil olid tutvused ja kui tahtsid, et sul oleks midagi võimalik saada, sis pidid tundma õiget inimest või inimest, kes tundis õiget inimest. Et tegu auto foorumiga, siis kas tõesti on see õige, et autot tohtisid osta loaga ning et järelturg autol oli kallim kui otse tehasest? Kõigil oli tööd jah, kuid tegelikult oli kõigil tööd ainult palgalehe järgi. Need joodikud, kes praegu poe taga tinistavad tinistasid siis kuskil metsas või põllul"objektil" Labidamees sai rohkem palka kui brigadir ning koristaja rohkem kui proffessor. Pensioni said aga kõik ühtemoodi. Välja arvatud muidugi soodus- ja eripensionid, millest lihtrahval oli kauge unistus. Ok seda kõike mida kirjutasin saab ümber arvestada rahasse. Kuid ka sotsiaalne ebavõrdsus oli siis on praegu ja on ka tulevikus. Olid ju inimesed, kes kuulusid organisatsioonidesse ja need kes ei kuulunud (täpselt sama mis praegu) Kui kuulusid siis olid uksed ja aknad valla. Kui ei kuulunud siis võisid end kohe surnuks kuulutada. Ja minu mälu järgi mõnes "sõbralikus liiduvabariigis" ei olnud inimesel ka siis veel passi (isikut tõendavat dokustaati) kui nõuka aeg kokku kukkus. Mis inimõigustest ja inimväärikusest me siis rääkida saame kui inimesel pole end tuvastavat dokumenti!
Olen teemaalgatajaga üheealine , lapsepõlv oli selline nagu oli, ilus aeg ikka ,kuid nostalgiat , igatsust , selle riigikorra , elu suhtes ei ole ega tule
kole aeg oli , veendun üha enam ja enam selles kui vaatan vanu kroonikaid , ringvaateid .
zuuz-ile
Üldjuhul sai autot osta, Zhiguli harva Volga ainult ametiühingu loaga, mida jagati ühismajandis 1-2 tk. aastas ja kui Zhigull maksis poes 5500- 6000 rubla, siis turul maksid ikka 1500- 3000 rubla juurde. Aga kusagil 80-te keskel oli lühikest aega kauplusest Volga võmalik Moskvitsh osta vabalt. Mul üks tuttav niimoodi ostis endale.
To WK
Jep, ja sellest Mosse ostmisest järjekorra kaudu saab veel lastelastelegi rääkida;)
Aga vbolla kümne aasta pärast, need kes üheksakümnendate algul lapsed olid kirjutavad siin foorumis, et kui tore aeg ikka oli?
Oma tagasihoidliku ea (nõks alla 30) tõttu ei mäleta kõiki detaile nõukogude ajast, aga süsteem iseenesest oli ju absurdi tipp...
Jutud heast elust ja Ameerikast möödaminemisest olid pigem partorgide pärusmaa. Vaadake suuremat pilti - NL kukkus kokku ju ennekõike tänu majanduse kokkuvarisemisele. Kunstlikult tekitatud 100% tööhõive ja "kõik võrdsed" tähendas seda et keegi ei vastutanud. Riigi tagant võis varastada niipalju kui kulus ja seda peeti vaat et tunnustuseks.
Peamised stressi tektiaja tänapäeval ongi vastutus ja konkurents. Mulle isiklikult tundub, et ühiskond kus need kaks mõistet puudusid, ei saagi jätkusuutlikult eksisteerida.
midagi polnud saada, tavalise tühja helikassetti sabas seisin 2 tundi müüdi ainult 2tk näkku ja seda juhtus healjuhul aastas korra, tuttav töötas ausalt 10aaastat öösel ja päeval, et saada autoostuluba kui lõpuks sai suri paari aastapärast infarkti, väilisreisidest sotsriiki või tava inimene ainult unistada, pidid olema ikka parteilane et sinna saada, aga pumba juures olevad elasid hästi näiteks kui olid vastavast seltskonnast said isegi haiglas palati televiisoriga, tuttav kelle isa oli valitsuses sõi ülepäeva mõlema suupoolega banaani, ta ei mõistnud kuidas tavainimesel ei ole teksasid, banaane ja lääne tehnikat ning alati võimnalust osta uus auto
need väljakäidud autohinnad olid seitsmekümnendatel. 79. aasta suve keskel(olin malevas) tõsteti autode hinda. 01 5500 6600 peale. Bensu hinnale pandi otsa ehk korrutati kahega ka vist 79 kevad või oli 78 kevad. 76 7 14 kopikale ja 93 10nlt 20 kopikale. Ja 81. või 82. sügisel kui koolist kartulimaal olime tehti veelkord korrutustehe kahega.
Mäletan, et lugesin 70. lõpus Helsingin Sanomatest (ajaleht oli Eesti Raadio soomekeelsete saadete toimetusest pärit ja esileheküljel KGB kuusnurkne tempel peale löödud) ühte artiklit meie toidukaupluste kohta. Seal oli üks foto külmletis olevast sea peast ja tekst juures- Üksik sea pea, verine pisar silmis nagu tahaks küsida: Aga Kus on liha?
Kui sageli te austatud nostalgitsejad käisite kala-lihapoes ja nägite seal liha, ostmisest rääkimata. Tartus oli küll põhiliselt müügil seapea, põseliha ja jalad.
Enda lapsepõlv jäi just 80ndatesse.
Oli ilus küll.
Poodi toodi jäätist 2-3 korda aastas. Lastel rõõmu kui palju.
Tallinnast osteti alati koju kaasa Fantat ja viinereid.
Suvel käisid majandis kive korjamas või heinaplle viskamas, võisid teenida päevas rohkem kui vanemad kokku. (10-25 rubla päev).
Olid tubli laps ja viisid mõned pudelid taaravastuvõtu punkti ja siis oli õhtuks kinopileti raha koos.
Kas ei ole mitte nii, et lapsepõlv on siiski kõige ilusam aeg.
Ema, kes evakueeriti Leningradi blokaadi ajal, olles 7 aastane ütles - elu oli küll raske kuid siiski ilus.
Asi on nimelt selles millises valguses meenutada.
Mina läksin esimesse klassi Moskva olümpia ajal.
Ausalt ,minu arust oli nõuka aeg ikka täiesti p...s aeg.
Tore meenutada mõningaid asju ,aga neid on vähe.
Minu vanematel küll raha ei olnud (elasid linnas ,tutvusi ei olnud ning ei varastanud),
igavene jama et midagi selga saada (mäletan et sain suure nutuga talvejope mis maksis pool ema kuupalka),kui sai spordiklubiga lõunasse sõita siis
probleem kust raha saada ,90 algus oli veel hullem -mäletan et mul oli kodus ainult leiba ,süüa ei olnud sõna otseses mõttes.
Praegu on lihtsam,kes ütlevad et siis oldi õnnelikumad siis ma arvan et ju oldi piisavalt aju loputatud või ei taheta endale tunnistada mis siis ikkagi toimus
1970 maksis läbinäritud näts 50 kopikat, uus leht 3 rubla (kuupalk 40-60rubla)
1975 lasti veoautodel bensiin vastu maad, et põhjendadada kilometraashi (sellest sõltus töötasu) - võrriga sai tasuta sõita
1980 Rakveres sai kohaliku tüdruku osta sukkpükste eest(soomlased ehitasid lihakombinaati), 20 liitrit(kanister) bensiini maksis 3 rubla. Tankla hinda ei tea ja ega keegi sealt ostnudki.
1982 Miskiprast anti mulle 3-toaline korter, kuigi tahsin 2-toalist. Kes 3-st tahtsid, said 4-se. 1-toalise tahtjad jäid ilma, sest selliseid polnud (defitsiit)
1985 asi hakkas jamaks minema, Liiva ladude laohoidja pandi 2 kg sibulate varguse pärast vangi. Kuiv seadus, viina sai alles kell 11.00. Enne lõunat maksis puidutöökojas liistupunt 0,5 liitrise viina (4.12), pärast 11.00 juba 10 rubla.
Nõutumaid ja paremini taustatud töökohad olid taksojuht, restorani uksehoidja, tankla operaator. Nende kohtade peal oli nii arste kui juriste.
1990 Keila toidupoodides 31.detsember ainuke kaup-Värska vesi. Head uut aastat!
Peab vahepeal väikse 100 tegema, kindlasti tuleb mingeid lahedaid asju meelde tollest ajast.
lp kunks
"juunipöörde" ajal hakati alkoholi müüma alates kella 14-st, et mitte rikkuda ära tervet tööpäeva.
Viin ja üldse alkoholi oli tõine defitsiit. Tartus, nüüdsel Veski tn ja Kastani tn-s olid viinapoed, kus parimatel hetkedel oli sabas SADU inimesi. Pood ise oli mõni ruutmeetrit suur.
1. töökoht (sama kuiva seaduse aegu) oli meeskonna auto juhina. 4 meest vaja hommikul objektile viia. Ring algas Karete või Anne poe juurest, sest sealt sai peaparanduseks õlut. S...mal jhul oli selleks Kuldne Oder e. Väle Põder. Nimi tulenes kergelt hapuks läinud õlle suurepärasest omadusest seedetrakti kõigi olemaslevate keha avade kaudu plahvatuslikult puhastada...
sellest ajast alates vihkan autodes suitsetajaid ja õllejoojaid, sest tööautot pidi seest nädala lõpus voolikust surve veega pesema.
Kogu defitsiidi jama algas 80 alul, enne seda sai poest kõike, seda küll piiratud sortimendis.
Tegelikult polnud vene ajal pooltki nii sitt elada nagu mõned siin kirjeldavad, nad on liiga noored ja mäletavad aega pärast 1980 või hiljem. professor sai palka 450 rubla, ehitustööline 200 ja koristaja 80, keskmine palk oli 150 ja sellest jäi pool järele. Autod ja muu ehnika oli kallis aga maja sai 5-10 aasta palga eest. Kui palju jääb praegu keskmisest palgast 8000 järele, maja maksab 20 aasta palga. Aga põhiline on et ikkagi oli elu palju ausam, mõned varastasid töölt, aga mitte palju, praegu lükatakse miljoneid kõrvale ja keegi ei köhi ka selle peale.
loen siin neid kommentaare ja vaatan et üks viin ja viin on igal pool sees. no jah, tahate nõuka aega tagasi et ikka viina kulistada jah? ei ole ma mingi alkohooli vastane aga no liiale ei maksaks ka minna ja igat solki ka jooma ei peaks.
Enamus siin nutab, et halval vene ajal ei saanud kõike osta mida hing ihaldas. see on tänapäeva mentaliteet, et inimese esmane vabadus peab olema osta rämpsu ja sellega firmadele kasumit teenida. Miks tahtsid lääne omad niiväga NSV aladele ronida? vennaliku vabastamise pärast? ärge olge nii sinisilmsed. Taheti meile seda rämpsu müüa mida kohalikul turul müüa ei saanud. Mõelge kasvõi kui palju toodi eesti aja algul eestisse romulaküpseid '70ndate autosid mis osteti tonnihinnaga kokku ja siin müüdi kalli raha eest maha.
Palkadest ja hindadest veel niipalju, et keegi siin kurtis et jope maksis pool kuupalka. Mine Ilvese poodi või vaadake muid originaaljopesid, hinnad jäävad tublisti üle alampalga. 3000 eest firmajopet saada on keeruline.
Kõige lihtsam seletus rahvale kes muidu aru ei saa:
Vene ajal oli raha, kaupa polnud
eesti ajal on kaupa (tohutult), puudub aga raha
abiellusin 70ndal aastal. olin puidu tisler palgaga 250 kuni 300 rbl kuu. abikaasa palk oli200 sest oli väike brigadir.korteri andis töökoht,elekter maksis 1,40 kuu,vesi ei maksnud miskit.mäletan,et maksime elektri kohe terve aasta korraga ära .aasta lõpus saime 13nda palga kasumilt.ekskursioonid moskva,kiiev,sevastopl,sotsi jne. ei maksnud miski sest ametiühing maksis enamuse ära.nii hea oli elada.
Ma olen üsna teemaalgataja kaasaegne.Mingi porno oli (vanemad inimesed on rääkinud) oli veel selline asi, et tehti fiktiivseid abielusid.Et panid pooleks aastaks mingi suvalise naabrieidega asjad ühte kappi ja siis lahutasid.Et idee oli selles, et saada mingid kastid viina ja kingasid ost vms. et nagu ainult abiellujad said defkat kusagilt spetspoest Igatahes ma olen 100% nõus Ivo Linna sõnadega, et need kes vene aega taga igatsevad, on ikka väga alatud inimesed.Muidugi, ei saa alahinnata seda elukooli.Lisaks Afganistanile ja Ameerika Hääle eest kinniminekule oli vene aeg kõigile nagu Imemehe film.Kõik leiutasid või vegeteerisid.Aga praegune elu on mõõtmatult parem.Iseasi, mis kellegile meeldib. Tegelt, ma vist olen praegu noor ja see on vist isegi olulisem, kui lapsepõlv ;) Ainuke asi, mis tänapäeval on sitt, on see, et inimesed ei tea, mis ****a nad poest ostavad ja sisse söövad, selga panevad või sõitmiseks ostavad.Aga need inimesed on ilmselt ka sotsiaalselt vähekindlustatud.Paraku.
60-te alguses olin algkoolipoiss ja mäletan, et mängisime suvel hommikust peale kaupluse juures. Lõuna ajal tuli leib, meie olime siis järjekorras esimesed ja tavaliselt meile jätkus saia. Kahel- kolmel korral nädalas toodi leiba ja iga kord tuli müügile 10- 20 vormisaia ka. Leiva järjekord oli umbes 100 meetrit pikk. Dressi pükse sai osta koolist antud loaga 1 paari, kord aastas.
elu oli veel inimväärne
arstiabi oli olemas ja tasuta
närvid oli korras ja stressi polnud olemas
keegi ei uskunud, et kapitalistid me maa vallutavad
ning meid meeletutesse võlgadesse mässivad
80datel ei saadetud kedagi siberisse aga mai tea mida seda vene aega kiita kui vaadata sellest ajast natuke tagasi mida eestlastega venelased tegid, siis ei ole küll see kommunism kiitmist väärt, ja ega 89 a palju puudu ei old kui oleks uus küüditamine old, venelastel olid rongid valmis pandud ja seekord oli suund kõrbe poole, inimesed põgenesid soome, ainuke laev mis soome pääses oli georg ots, sest teistele laevadele sõitsid soome lahes sõjalaevad,teistele laevadele ette ja ei last soome minna ,aegana ja tütarsaartelt või kus need veen baasid olid. õnneks kedagi vagunitesse ei pandud, ei oska küll öelda miks see üritus neil venelastel katki jäi.
praegu lugedes siin jääb mulje et enamus pooldab siin kommunismi siia maani.
80-datel oli vist kõigil põhjaeestlastel telekasse soome tv plokk installitud ja antennikolakas põhjasuunda turritamas. Veider aeg oli, Ameerika Hääle kuulamise eest võis palju jama tekkida, soome antenn katusel aga probleeme minu teada kaasa ei toonud...
Poisike, nagu ma olin, sai ikka peale kooli aleviku jäätiseputkast läbi käidud (juhul, kui see lahti oli, s.t. kui midagi müüa oli), või siis poest seda tulipunast haput plekktuubis "Kosmose" džemmi ostetud, või kui isegi see otsas oli, siis apteegist miskeid pabertuutus vitamiinitablette ostetud ja kui miskit tarka teha polnud, siis koju soome telekat vaatama. Soome keelgi hakkas ajapikku külge teleka abil. Imemaailm oli see tollal, mis sealt tuli, müstiline ja kauge igatsust tekitav Lääs.
Ei taha seda aega tagasi. Oli küll plusse, aga ka palju miinuseid. Ei taha tagasi tühje poode ja alandavaid järjekordi selle piskugi kättesaamisel. Ajupesu. Vene sõdurit ja suletud tsooni rannikul. Küllakutseid, mis olid vajalikud Saaremaa sugulaste külastamiseks. Teadmist, et sa mitte kunagi ei pääse sellest riigist välja. Hirmu Afganistani saatmise ees. Üleüldist joomist. Tutvuste süsteemi. Kohutuslikku vene keele oskust, kui tahtsid mingeid asju ajada. Nõrka haridust maakoolides. Majandust, mis oli tegelikult vaid põllumajandus. Millest kirjutasid tolleaegsete ajalehtede esiküljed, kui poliitika kõrvale jätta? Liha, munad, kartul, teravili, piim. Vaja ikka veel rohkem ja veel paremini ja veel suuremaid saake.
Jah, oli tore küll vene telekatesse (kaal 70 kg) PAL dekoodereid (s.t. "soome värve ja heli") paigaldada, teenuse hind oli 250 rubla ja töö võttis umbes päevakese aega, samal ajal mu kuupalk oli kusagil 180 kandis...
Vähemalt vene telekate "hingeelu" on siiamaani hästi meeles, aga õnneks neid enam eriti kuskil ei näe ;)
Minu lapsepõlv jäi 70ndatesse. Noorukiiga algas 80-ga. Mäletan seda tormijooksu jätiputkadele, kui keegi kuulis kuskilt jäätiseauto tulekust. Muul ajal oli jäätiseputka suletud- tühi. Eriti meeldis meile Eskimo jäätis- ümar šokolaadiga kaetud "toru". Ka kaljaga oli sama lugu. Kinodesse olid Lääne filmidele paarisaja meetrised sabad... Õllesaalid olid vene ajal linnades kohustuslikud. Seal vist õlts harva otsa sai. Venes olid õllesaalis laual sool, kohapeal müüdav hapukoor ning kaasavõetud voblad ajalehel. Vähemalt õllekultuur oli olemas.
Sain 80ndatel Venes ringi rännatud. Pilt toidupoodide sisust muideks üsna sarnane olenemata asukohast. Alati letil Eesti kalakonservid, mingi vein, karamellkommid, suhkur, sool, tikud, tangud-jahu ka vist. Suurlinnades jäätis enemvähem koguaeg olemas. Leivatooted ja õlts tuli kindlatel päevadel ning jätkus kaheks tunniks. Venemaal muideks tööstuskauplustes Lääne kaupa tunduvalt rohkem müügil oli. Uhked Itaalia saapad naistele ja meestele. Tšehhi ja Idasaksa ilusad rõivad jne. Ja ka selliseid Liidu kaupu, mida Eestis kunagi näind pole- vene elektroonika tippsaavutused näiteks. Lenskas seisid mootorratta poes üksteise kõrval nii CZ, Jawa, Iž Sport(hinnatud ja vinge haruldane pill Jaapani osadega), Ural korviga, Voshod ja Minsk. Ka Verhoviina ja Riga mopeedid. Eestisse toodi ka, kuid kas väga vähe või osteti lihtsalt ruttu ära. Autokummid olid saadaval mingite talongidega töökohast järjekorra alusel.
Muideks- praegugi hetkel mu kõrval töötab juba 1991a Moskva valuutapoest ostetud Grundigi televiisor! Täisnurkne ja puha. Mõningas mõttes meeldis mulle see vene aeg- oli palju tutvusi ja liikus palju kaupu- kuid mitte avalikus kaubanduses. Kas te ikka teate, et Liidu ajal tuli kaubabaasidesse ametlikult vähemalt paar korda aastas Jaapani ja Lääne elektroonikat- tolmuimejad, televiisorid, kassetikad, autostereod, helikassetid jms. Müüki poodidesse see ei jõudnudki! Kusagil müüdi mingite kvootidega isegi Škodasid ja Wartburge! Need siis sõiduautod, noh.
Kuna ise sündisin 80ndate alguses, siis seda häda toiduga ei mäleta või ei osanud täheldada. Samas neid mugavusi mis siis endal oli oskan alles nüüd hinnata. Onu oli omalajal direktor kuskil ja sõitis musta Volgaga, Hiiumaale suvitama sõites sai praamile alati järjekorra väliselt. Sai käidud veel selle asutuse nn puhkekodudes puhkamas, mis oli peaaegu alati ainult meie päralt. Samas ka lihtsa kohapeal töötades sai väga mõnusalt äraelada, ema oli mul saksakeele õpeteja ja sai seetõttu suhteliselt tihti ehk umbes korra aastas Saksamaal käia ja just lääne pool. Alati tõi sealt igasugu mõnusat kraami millest siin muidu ainult unistada sai- lääne tehnikat, riideid, mänguasju. Mäletan oma tervet rida Matchboxi mudelautosi, kui teised lapsed pidid leppima Kommunari või mis iganes saabastega, tennistega ja vene konstruktoritega olid mul kerged läikivast materjalist krõpsudega talvesaapad, tossud ja Legod. Kui 90ndate alguses esimesed Legod hingehinna eest müügile tulid oli mul neid juba sõnaotsesesmõttes terve hunnik. Valuuta poodidest, mis olid vist hiljem sai ka igasugust träni ostetud. Tagantjärel mõeldes oli mu lapsepõlv nagu väiksel printsil.
Oh, mul oleks palju rääkida tolle aja elust. Ei tule kõik korraga meelde.
See vargus riigi tagant oli tõesti elu(riigikorra) lahutamatu osa. Heakene küll, kui altleti müüdi Tšehhi keraamilisi plaate ning vetsupotte-kraanikausse. Teine asi on see, kui tuttav Iževskisse Mosse järgi läks. Kaasas muidugi Liviko kuulsaimad margid. Tänuks selle eest pilluti pagaasnik karbusse-genekaid-startereid-tulesid-peegelid täis... Ja siis see jõemiilits seal- pudel-paar vanakest(Vana Tallinn) tõstis sinu kohe järjekorras praamile ettepoole.
Tundus, et venelased- lihtsad inimesed- ei hoolinud eriti siidsukkadest ega Reima jopedest. Ega ka värvimuusikast ega 0 klassi võimenditest. Venes liikus meie jaoks defitsiiti ikka rohkem. Toiduainetega olid seevastu hästi varustatud just Baltimaade kauplused. Eriti sünge olukord valitses sügaval Venemaal kaugemates kohtades. Sama saab öelda Venemaa sööklate kohta. Kõige rikkalikum menüü oli Leningradis, kus pakuti kuivand kanakoivapraele lisaks suppi, mis meenutas nõudepesuvett. :-)Olukord oli natuke parem restoranides- sestap ka seal end söönuks saime.
Kohad, kus liikus palju välismaalasi olid samuti paremini toiduainetega varustatud. Seal miilits pidas ranget korda. Oli ikka vaks vahet näiteks Domodedovo ja Šeremetjevi lennuväljal. Esimene siis NSVL sisestele lendudele ja Šeremetjevi välislendude ja ka Eesti lendude jaam.
Veel üks asi- võlukepikeseks oli tol ajal miilitsa töötõend. Üks sõber töötas seal. Te ei kujuta vist ette, kui palju jama hoidis ära, aega ja isegi raha hoidis see kokku tervel Venemaal. Ka mõned suletud uksed avanesid. Anti andeks nii mõnigi eksimus. Kord tegime nalja vist Lenska turul, kus keegi spekulant müüs mingit keelatud kaupa. Sõber talle ligi ja esitas töötõendi. Mees kohe vabandama, et izvinite tavarištš natšalnik- ašibsia ja. Sõber kutsus kaasa, a too ikka vabandab, et bolše ne pavtaritsa ja andis 20 rubla!
Milles kühvel Nõukaaegse idülli taasloomine pole probleem ju. Siitsamast saidist ostad korralikuma 08, kast Tarhunni või pepsit, teksad ja mõtle kaua sul nende asjade ostmiseks aega 86 ndal aastal läinud oleks :)
Kui kaua või? Üks telehvonikõne ja paari tunni pärast ootas kaup sind teatud kohas. Lada kaasaarvatud vajaliku summa olemasolul. Polnd ka probleem mõni Ford või Honda välja ajada. Need siis asusid Lenskas.
Nõukogude aeg meenutas vanglaelu. Kõik eluks vajalik oli olemas, aga vabadust ei olnud. Näljasurma surra polnud võimalik, aga mandariine müüdi peaasjalikult jõulude ajal. Linnas oli korteritega vähe tuugam, aga vähegi jõukamas ühismajandis käidi perele kolmetoaline silmad kinni välja kui ainult korralikult tööd teha viitsisid. Aga oma maja ehitamine (ma mõtlen üle 150 ruudu) - no SORVVO- ga tuli kindlasti väiksemat sorti jutuajamine maha pidada: kui üldse tohtiski nii suurelt ette võtta. Ise ei proovinud, aga mäletamist mööda oli perele 70-80 ruutu ette nähtud.
Aga mis elu see sihuke on. Nagu q peal mainis - polnud iseenesest probleemi Mosse või Lada asemel mõni Ford välja ajada, aga mis sellega teha ilma hooldusvõrguta. Naabrimees tassis omale lolli peaga 2 Lincolni. Ühe tegi Zili mootori peale ümber ja teine peaks seniajani kuuri alla mädanema.
Reisimene oli samuti eriline keberniit. Praegult on nii, et kui ma tahan, siis kogun kasvõi 5 aastat raha ja käin Lõuna- Aafrikas ära. 80-ndatel - Liidu satelliidid pluss 16 vabariik Soome, noh politruki valvsa pilgu all võib-olla vennaspartei külastamine Prantsusmaal või Itaalias.
Ärge sellist elu tahtke. Või kui tõesti ei viitsi tööd rabada, aga tahaks täis kõhuga soojas toas olla, tapke parem kedagi ära. Jõhvis peaks nüüd uue vangimaja ehitus käima minema, esimesed saavad päris oma koiku ja 3 korda päevas sooja sööki.
Sellest tutvustesüsteemist veel..
Mulle isiklikult see asi ikka absoluutselt ei meeldi. Praegugi veel neid tutvustemehi kole palju. Just natuke aega tagasi sai kogemata ühel koosistumisel mainitud, et mul vaja uus dvd pleier osta. Kohe võtis üks aktivist "tuttav" otsast kinni, et temal tutvused sony's ja ta kohe organiseerib. Lõpptulemus oligi see, et tema tutvuste tulemusena sain mingi vana mudeli 20% soodsamalt, ilma, et ma ise oleks asja valida või uurida saanud.
Aga see, ei ole veel kõik, et ta oma juraga mulle mingi vana dvd üsna mõtetu soodustusega "sebis". Nüüd ta arvab, et ma olen talle selle eest elulõpuni teene võlgu vist. Näiteks ei kõhkle ta mulle õhtul peale 12:00 helistamast ja juhtnööre küsimast, kui ta arvuti enam ei tööta, ja kui ma siis telefoni vastu ei suvatse võtta, siis on ta veel vihane ka...
Vot nii, selline oli nüüd viimane tutvuse kogemus mul, enne on hullemaidki olnud.
Mulle ei meeldinud nõuka aeg.
Sünniaasta on 1960 ja sellepärast mäletan uduselt 60ndate lõppu ja väga hästi kogu ülejäänut. Ilge aeg oli. Kogu see jutt võrdsusest ja heaolust on täielik jama. Kogu ühiskond ja suhted selles olid väärastunud igal tasandil. Kes sellest aru ei saa, pole lihtsalt võimeline normaalset ebanormaalsusest eristama. Kui materjaalsest poolest rääkida siis sain 80-nendatel töölisena palka 400-500 rbl kuus kuid kergelt see ei tulnud. Aga edasi, et oma raha eest midagi saada, pidid kogu ülejäänu aja kombineerima, sabades seisma ja kellelgi "natzaid" viskama. Ja tegelikult oli kogu ühiskond pöördes, et teistele näidata, mida endale lubada võisid. Ainult mõõdupuuks olid teksad, sukkpüksid, suitsuvorst, saepurust seksioon, punane Lada, tutvused kuskil laos või kaupluses. Kes oli Tallinnas tegija-kes veel mäletab- Viru ärikas, taksojut ja baarmänn. Või partei tzinovnik, kes pugemise ja valetamisega karjääri tegi. Haridusega polnud midagi teha ja see ei kindlustanud kellegi tulevikku ega andnud aususväärset kohta ühiskonnas. Aus töö oli pigem põlastusväärne luuserite pärusmaa. Ma ei hakka rääkimagi sellest, et polnud mingeid vabadusi ja riik võis oma kodanikega teha mida tahtis.
Aga nüüd ja taas endast. Hakkasin 36-sena veel õppima, leiba teenin arvuti taga istudes, palka saan 35 t kätte. Ostan, mida pean vajalikuks ja sellel hetkel kui seda on vaja. Pole vaja sveitserile ****** pugeda, et restorani sööma minna. Pole vaja varastada ega valetada ja oma arvamuse võin kellele iganes välja öelda.
Kuna käin töö tõttu tihti Venemaal, siis minge ja vaadake. Mitte Neeva prospekti, vaid tavalist Venemaa linna kuskil oblastis. Haisvaid kauplusi, pesematta inimesi, lagunenud tänavaid ja maju, tossavaid ja roostes Ladasi ja odavaid litse võõrastemajades - me olime täpselt samasugused. Saan hästi aru, mida Soome turistid meist sel ajal arvasid.
Ideaalset aega ja korda pole olemas, aga praegune aeg annab lootuse ja võimaluse kõigile neile, kes tõesti tahavad paremini elada. Tuleb vaid ise aktiivne olla ja õppida oskusi ja teadmisi, mida vajatakse. Kindlasi leidub ka tööandja, kes siis nende eest on valmis maksma palka, mis võimaldab nii vaimset kui materjaalse heaolu.
See, kui palju Eesti praeguseks erineb ka väliselt oma endisest emamaast ( ja minevikust) ja kuidas me järjest rohkem sarnaneme normaalsetele maadele (käin ka nendes tihti) on juba eraldi teema.
meeles just rohkem see 80-date keskpaik, sotsiaalpoolelt küll midagi halba ei ütle- ****** läks see just setõttu, et varastati meeletult riigitagant, ja seda üle liidu. kaubaga oli kohati kitsas, aga kohas kus mina elasin mitte niiväga- kohati oli üldse maakohtades poodides suht hea kaubavalik.
Soome televisiooni sai vahitud isegi. Tööd oli külas kõigil, raha teeniti ka(kuulusime veel kirovi kolhoosi), seltsielu toimis ja minuarust olid inimesed rõõmsamad- ei osatutki palju paremat tahta.
Aga jah, nagu mainitud, siis varastati see riik tühjaks, taga teda ei nuta.
siin tahaks aga mainida seda öösel tänaval käimist, polnud see nii roosiline midagi- tol ajal ei jõudnud kõik lihtsalt tavakodanikuni- nüüd meil 2-3 konkureerivat saadet ja veriseim müüb paremini.
Rääkides võrdsusest või autoriteedist, siis kolhoosi esimehi ja osakonnajuhataiad kardeti, üldjuhul kui tuld, ja naabri nn. ületrumpamist oli tol ajal minuarust kordades rohkem, lihtsalt vahendid olid teised- tol ajal ei piisanud tihti sul rahapakist, et midagi saada, tänapäeval saad raha eest põhim. kõike.
Selline asi, et põhjarannikul, kus elasin ja elan on kadunud 6-s külas umbes 150 töökohta... Praegu on seal tegutsemas vaid mõningad fie-d ja vaid 1-2 toimivat ettevõtet nõukaajast on seal toimima jäänud, kuigi mitte väga edukalt.
Absurdne on väita et just nõukaajal olid kõik võrdsed ning ei toimunud poliitikute "sullerdamist" jms on jama. Toona olid teatud kildkond kes olid teistest võrdsemad - parteitegelased, suurasutuste juhid jne. Olid oma eripoed kuhu tavaline kodanik sisse ei pääsenud, sellele lisaks veel valuutapoed jms.
Minu iseseisva elu algus jäi 80.te teise poolde. Need kes siis veel koolilapsed olid, neil ehk ei jäänud nii väga meelde vaesus ja korruptsioon vaid pigem lapsepõlv ning toonased maiustused. Mina mäletan väga hästi seda et noorel perel oli võimatu saada elamispinda, seda kuidas kauplustes käis kauplemine paremate asjadega "leti alt" ning isiklikust autost ning elamispinnast ei tasunud noorel inimesel isegi mitte unistada. Mäletan kuidas unistasin oma korterist kui oma elukaaslasega pidime vanemate korteris elama. Isegi kui sul oli raha, siis pidid olema sidemetega muidu pidid ootama korteriostuluba aastaid. Täpselt sama lugu autoostuloaga, ka olid autod sama kallid kui praegu - arvestades keskmist palka praegu ja toona.
Kummaline on see et toona räägiti NSVL-ist ikka kui tööliste riigist, paraku tegelik riigikorraldus oli korruptsioon ning lausvale mida demagoogid rahvale lapsest saadik sisse söötsid. Minu nooruspõlves polnud ehk nii hull kui varem, ka propaganda lasid ühest kõrvast sisse teisest välja aga mis puutub neisse kes ütlevad et elu toona oli hea ja praegu on veel raskemgi siis on see mulle lihtsalt arusaamatu. Või ajavad seda juttu toonased asjapulgad, kel oli positsioon ja võim?!
Minu lapsepõlv mida mäletan oli 70ndad-80nendad.Isa-ema päeval ei näinud-rabasid sandikopikate eest tööd teha.Hooajatööde paiku vaarus väsimusest ja alkoholist vankuv issi alles öösel koju(nähtud harva-magasin juba).Leiva ja saia puudust eriti ei meenu.Aga lihatooteid kaubandusest ei mäleta.Liha tuli lauale oma abimajandist s.o.kuskil poollagunenud hoones
kasvas 2 põrsast ja lüpsilehm.Lisaks lapike maad kus kartul ja muu suupärane kasvas ja tahtis hoolitsemist(rohimist-kõplamist).Niisiis-näljas
me ei olnud tänu vanemate töökusele-visadusele ja meie panusele oma pere elus hoidmisel(kevadest sügiseni maatööd maalapikesel-laudas ja TPL näruse taskuraha teenimiseks).
Ma ei olnud õnnelik.Eriti nähes kuidas elasid tsinovnikud ja pealekaebajad.
Samas olen ma õnnelik et kasvasin suures peres ja just siis ja just siin.
Põhjendama ei hakka.
Asjade kättesaadavus lihtinimesele oli üks asi. Teine asi- ja tähtsam- oli hoopis palgavahe toona peadirektori ning töölise vahel. Kui peadire sai 500 ruublit raha, siis väljaõppinud tööline teenis 350 lõdvalt ja preemiaga rohkemgi.
Vaatame seda seisu praegu. Peadirektor teenib 150 000 eeki kuupalka ja sama asutuse väljaõppinud töötaja 5000 eesti raha! Tõepoolest on parem elu!:-) Vajalikku kaupa igasugu ja kõik kohad täis- aint raha selle jaoks ei jätku. Mu tutvuskonnas Lõunaeestis ei teeni mitte keegi viiekohalist summat.
Näide tuttava perekonnaga: vene ajal töötasid mõlemad vanemad tehases- vabrikus. Olid lihtsad spetsialistid. Elasid hästi- käisid reisidel(Šotši ja sõbralikud sotsriigid), ehitasid suvila, said autoostu loa ja ostsid oma raha eest auto, kodus korralik värviteleviisor ja lapsel mopeed Riga. Nüüd- krooni ajastul- ei näegi nad 5000-list palka. Uut autot nad enam eluski osta ei jõua, sõidavad `86a Mazdaga ja kuna pentsu ka osta enam palju ei suuda, käivad suvilasse jalgratastega. Suvilat ehitada ega vana renoveerida enam ei suudeta.
No nii, jõuamegi oliseni.Loomulikult hea spets 5000 saama ei peaks.
Aga 150000 ja 15000 on igaljuhul normaalsem suhe kui 500 ja 350.Või q peal arvab teisiti ?
tjah q-peal, su viimane post on ikka päris punasevõitu.
Kas siis sinu arvates on see tõesti normaalne, kui pole seda peamist motivaatorit, millepärast pingutada. Sellepärast nõugogude ajal neid niisma virelevaid joodikuid ja laiskvorste niipalju oligi. Ja nüüd on meil siis selline halb riigikord, et tuleb ka õppida, tööd teha ja vastudada, et kõrget palka saada - noo on ikka nahhaalsus, ei makstagi enam kummivenitamise eest peaaegu sama palka, mis teisel raske tööga kätte tuleb.
See kuikõvasti keegi mingisummaeest töödteeb on juba iseteema sest to üle 100kilo teeniv eipruugi ültse eriti tööd rabada aga kui spetsialist saab 5000 kuus siis kus se motivaator on?
Kui juba palganumrbritele asi kiskus siis ole ka see pisut kipakas. Nagu eelpool juba mainisin teenisin ise suvevaheajal kümnekonna päevaga sama palga mis vanemad terve kuu ajaga teenisid. Kes siis ei mäleta nn kümnerublaseid kelle palk päevas oli kuni 25 rutsi.
Samas praeguse aja palgasüsteem baseerub ju sellele kes kui kõrgelt oma tööd hindab ning kui palju talle tema oskuste eest ollakse nõus maksma - elementaarne pakkumise nõudluse suhe.
Muide ka nõukogude ajal motiveeriti häid töötajaid tuusikutega ehk puhkusereisidega, erinevate ostulubadega, "breznevi pakikestega" jne. ehks siis "mitte materiaalsete" väärtustega.
See selleks.
Muide, keegi ei ole maininud ühte parimat nõukogude aja üllitist - õpilasmalevaid. Ise jäin küll neist millegipärast kõrvale kuid tutvusrinkonnas pole kedagi kes nende kohta midagi halba oleks öelnud.
Meie dire palk oli 135 rubla.Minu autojuhi palk oli 200 ree.Hiljem töötasin asutuses kus autojuhid said peaaegu sama palka mis dire.Need kes kiruvad seda aega pole siis üldse elanud või on äpud iga riigikorra ajal.Midagi pold saada jne.. jama jutt.Veidigi viitsisid liigutada said kõik.Ehhki parteisse pole kunagi kuulunud,erilisi tutvusi pole olnud,ja kellelegi ****** pugenud pole ealeski.Toetun lihtsalt reaalsele elule.Nõuka ajal olin tehtud autojuht sest ei joonud ,varastanud ega luusitanud.Paljud tuttavad asutustejuhid käisid endale Volga peale moosimas.Iseseisvusajal pole muud tunda saanud kui häda ja viletsust.Igas firmas kus olen bussijuhina töötanud on tulnud pankrott...Ei maksa et mine Põdrasse või mujale.Olen siin sündinud ja suren..eales ei hakka mingeid somme või inglasi orjama,ehhkki valdan nende keelt Poollegaalse tellimusvedajana suudan praegu ainult elementaarse söögiraha teenida.Isegi see arvuti millega ma praegu kirjutan on naise oma kes saab opetajana "eesti keskmist palka" ja ilma kelleta ma oleks arvatavasti prükkar.Öeldagu mida tahes mina armastan siiani oma Nõukogude kodumaad kes andis mulle hariduse,elukutse..Ei saa armastada EW d kes on tänaseks võtnud mult peaaegu kõik...Vabandan et sai veidi offtopic...Vahest lihtsalt tehtud ülekohus ei seisa enam kotis.
Ei saa aru ,osad siin väidavad et siis tuli osata sebida ja elu oli hea ,aga praeguseks on kõik oskused "sebida" minetanud (?) ning kaebavad väikese sissetuleku üle.
See ei ole ju ometi probleem et tehas /majand on ukse kõrvalt kadunud ?
Tööd on palju , ka praegu saavad ntx. ehitajad ,no see kes ikka midagi ikka viitsib teha ning esimese raha peale kooma ei joo, päris korralikku raha.
Kuupalga eest saad rattad alla kui vaja ,või reisi jne.
Plussiks veel et võid valitsust sõimata ning ei pea kremli kõnesid tv'st vaatama ja saad omadele misiganes alal kaasa elada.
Ning kes on aega õpingutele kulutanud , saab reeglina hiljem ka tasu kätte , mitte ei pea Volgat juhtima minema või kodus tomateid kasvatama.
hehe... meil oli 80ndate lõpus juba SAT TV - analoog tüüner ja 3 satikanalit ning isegi videomakk.
korter oli kõigi mugavustega ja 5 tuba. Isiklik sõiduauto oli kah olemas.
Ükski pereliige ei kuulunud kuhugi parteisse ega omanud erilisi tutvusi...
Aga aeg peab edasi minema ja eesti vabadus on ka väärtus omaette :)
Elasime väikeses alevikus, edukas kolhoosis, lõpetasin keskkooli 80-ndate keskel. EPA lõpetanud vanemad ostsid uue 03 kaks aastat peale tööleasumist, saime alguses vanema, mõne aasta pärast uue neljatoalise korteri, veel edasi 7 aasta pärast oli oma maja valmis. Ei mäleta küll mingisugust puudust toidust-riietest (viimaseid küll hangiti tutvuste kaudu nagu ka muud defitsiitset importkaupa). Kõvasti maatööd tuli teha- kodus vahelduva eduga sead, broilerid jne. Kelder oli alati täis oma kartuleid, õunu, moose, mahlu, liha nii konservidena kui soolatult. Kõik suved töötasin , käisin ka EÕM-s (palk pooleteise kuu eest 85-ndal 490 rubla), ema-isa palgad tol ajal kohati ületasid kokku 1000 rubla piiri
Puhkuste ajal sõitsime perega ringi Lätis-Leedus ja Venemaal, vanemad käisid korduvalt Krimmis, Kaukaasias, mõnedes sotsmaades, ise samuti klassiga ja muud moodi enamustes NSV-des, sama, nüüd muidugi avaramates piirides, olen nüüd üritanud oma perega teha ja seepärast on vahel kummaline kuulda muidu tublide tänapäeva inimeste võhiklikkust Tallinna lähipiirkonnast pisut kaugemal asuvate kohtade teemal. Nt. võtsin möödunud aastal peale Paidest Tallinna hääletava abiturienditüdruku, kes kavatses elus esmakordselt Pärnusse minna
Materiaalselt igatahes oli kõik väga korras, samas ei tahaks kuidagi tagasi tolleaegset vaimset surutist millest küll koolilapsena lõpuni aru ei saanud ja mis pigem pullitegemisena tundus
Talongid ja defitsiit muidugi olid ja halvad olid, aga alle paar kuud tagasi viskasin keldrist välja 7 (loe seitse) tutikat triikrauda, mida saamishulluses oldi kokku ostetud, tikke jätkub muideks veel tänaseni :D
Eks arvatavasti neid heldemaid mälestusi tuleb siiski läbi huumoriprisma ja vastava irooniaga vaadata ja eks kokkuvõttes see aeg ikka üks pe... aeg oli.
Aga viina hind siis 4,12; 5,30; lühikest aega ka 6 millegagi ja edasi ei mäleta... ja diislit valati siis maantekraavi ja seda lausa tonnides sest ära pidid sa selle kulutama.
Aga palun. Erakätesse läinud vabrikud-tehased ning teenindus- ning õppeasutused.
Ilma naljata: Võrus Umbsaares oli veel paar aastat tagasi saekaater(vist Rootslaste oma), kus töötajale välitingimustes undava masina taga taheti 2000 eesti raha kuupalka maksta!
mis te vingute siin.kiidate ja sõimate.vene ajal poeti neile ***** kelle käest midagi sai.a la parteituttav või kaubabaasi tegelane.töö juurest e. riiki virutati enne ja virutatakse ka praegu.kui tarvis saad ka nüüd oma kapsapeenra ja kolm peedivagu pooliku eest songitud.endal peab mõistust olema.nõuka ajal kardeti kgb-d ja muid siukseid instantse,selle inimesed suurte sigadustega ei tegelenudki.praegu on vaja ülejäänud eestile ära panna.mul uhkem,suurem ja kurat teab mis.nüüd on kõike küll kui liigutada viitsid.ainuke häda et kui saadki
norm palka siis lööb peale suure rahasumma ka kusi pähe.miks saab umbsaares onu volli 2 kilo?sest kohalikul ülemusel on vaja zili meenutava dsiibega sõita,küll tööline bensu,remondi ja eramajaehituse kinni maksab
Alati,ükskõik,mis riigikorra ajal on omad vead ja head.Aga lapsepõlvest 70-80 aegu midagi eriti negatiivset ehk meelde ei jäänudki.Eks lapsepõlv ole ikka ju ilusaim aeg elus,muretu ja hea.
Olmest, kui hakata meenutama, meenub millegipärast üks lõpmata järjekord. Fenomenaalne. Ühtegi asja ei saanud järjekorrata. Ei kioskist lehte, jäätist, poes läks isegi selleks et korvi saada saba õue välja, inimesed sabas andsid üksteisele korve edasi. Autokumme, autodest rääkimata sai ainult järjekorras. Kes ei mäletaks legendaarset telefonijärjekorda, nii 20 aastat pikka. Et osta piima, pidid seisma järjekorras. Ja kui viisid pudeli taarapunkti pidid seisma loomulikult järjekorras, et see pudel ära anda! Tõesti oli ilus aeg. Aga teisest küljest... oli ikka ilus aeg küll :) Siin keegi kirjutas, et inimesed olid vanasti õnnelikumad. Ma ütleks pigem, et lõbusamad. Võtame kas või peod või sünnipäevad (kus lauad olid hoolimata tühjusest poes nagu äkked). Kui vanasti olid need alati lõbusad, siis enam niiväga mitte. Ei teagi miks. Ka siis oli ju inimestel raske.
Kui keegi väidab et kõik olid võrdsed ,siis mitte ei olnud .
Kooli koristaja sai mingi 80 ruba ja bussijuht 300 rubla palka ,Minu vanemad olid sellistel ametitel .
Eeskujulikud pugejad olid komunistid ja kuulsusid parteisse -said uued Zigullid osta ja Bulgaaria mööblit . Minu isa ei kuulunud kuhugi parteisse ja pidi sõitma zapakaga ,sest autoostu luba ei antud . Ja just pidi olema OSTULUBA.
Zapakad olid vabamüügis . zaz 968M maksis 1988 aastal 3900 rubla . Zigull oli mingi 8000 rubla .
Niisiis tuli siis ka raha koguda ,et zapakas osta .
Bensiin A76 oli minumäletamise järgi 30 kopikat liiter ,aga seda müüdi pidevalt poole hinnaga vene sõjaväelaste poolt.
Erakasutuses diisel autosid ei olnud ,Kamaz mehed kütsid kodus majasid ja kasvuhooneid sellega (salaja muidugi) SORVO oli selline asjandus ,mis kontrollis riikliku vara riisumise asju.
Poodide letid olid tühjad ,aga kõik oli kõigil olemas .Käis althõlma ja tagaukse kaudu müük. Minu isa ehitas suvilat ,materjali oli raske saada . Selleks töötas lisaks poole kohaga lihakombinadi auto peal,kus virutati suitsuvorste . Vorstid viidi Kaare tee ehituspoodi ja materjali tuli mühinal.
Vorste varastati - kombinati sõitis sisse zil furgoon mis kaaluti ära .Autol oli 2. bensupaaki ,milles ühes oli vesi. Vesi lasti nurgataga välja ja pandi koorem peale . Kaaluti uuesti . Nii tuli kaalude erinevus vee arvelt ca 150 kg . Kaup viidi ära lattu ja roogiti vorstid endale ...
Vot nii. Kõik varastasid ...
Üldiselt ei meeldinud see ühiskond .
Soome televisiooni sai kudagi vaadada,telekatele pandi ise mingi,,soome blokk,,
Aga Tallinnas olid kolm torni ,,kolm õde ,, Videviku tänava kandis just spetsjaalselt välismaa raadio ja Tv segamiseks ,et ei saaks vaadata kapitalismi ,,rämpsu,,
Tavainimese reisimine piirdus heajuhul suvel Pärnu rannaga .
Need kes väidavad ,et käisid mingite turismi tuusikutega Sotsis .. noo ega ikka ei saanud igamees. Minu isa käis paar korda Laz bussiga ja turistidega tõesti Kaukaasias ,teise juhina kaasas . Onumees oli samuti bussijuht.
Mina noorena ei pääsenud kuhugi ,vaid korra lapsevankris olin käinud Peterburis . Noorel perel lastega kulus ikka kõik raha ära ,käidi ka mitmel kohal tööl.
Eraomadis oli lubatud osta veoauto 80 ndatel kõige suurem kui Gaz52 isegi 53 ei tohtinud olla .Aga ega sellega polnudki midagi peale hakata,kui lehmadele heina teha.. Traktoreid ka ei tohtinud olla ,Ehitati ise igasuguseid aiatraktoreid mosse mootori ,zil käigukasti ja Uaz tagasillaga.
Koolis pidi Pioneeriks hakkama ,ma kuidagi ei hakanud ikka . vene aja lõpus ei olnud enam kohustuslik. Koolimajad olid tondilossid ,akendel pandi vineerid ette ,öösel punkarid viskasid klaasid sisse .
Maanteedel olid miilitsa GAI punktid ,kus ment pedereeris autojuhte.
Oli ikka aeg...
Kõik polnud hästi. Kaugelt ka mitte halvasti. Seljataga oli palju raskem aeg, ees terendas ... midagi ikka. Inimesed olid rohkem ühel meelel. Partei toiduahelat oli eestis vaid mõned kümned tuhanded, ja pulma/peielauas olid nad ikka õiged eesti mehed...
Mida kahjuks ei saa öelda enam tänapäeva woke, lgbztq+ jne kohta.....
Vahe on selles, et nüüd on neid prääksuvaid rahva kukil elavaid pudrumulke kümneid kordi rohkem üleval pidada kui oli siis. Tavainimene, Kes oli tark, nägi vaeva, elas ka siis hästi, reisis isegi, näiteks krimmi. :). Positiivne oli see, et ei söödud omale sisse igasugu sitta nagu praegu, toit oli naturaalne. Igasugu lisaained toidus on juba tekitanud nähtuse “roheline muu”, üks oli isegi Reikopil külas ETV ekraanil. Peaaegu helendas idiootsusest.
Mosse ja zaz olid vabamüügis küll ,aga ega see ei tähendanud ,et saad kohe .
Järjekord oli ikka ,mingi 3 kuud pidi ootama 1988 aastal zapakat . Valida oli sininsed ja helerohelised .Me võtsime helerohelise.
Auto akud olid defitsiit ja samuti rehvid . Meie vanal eelmisel zapakal oli mingi suur vana veoauto aku pagassis . Rehve protekteeriti Kohtla-Järvel -kvaliteet oli lihtsalt jube.
Majade soojustamiseks kasutati saepuru,meil oli tänu ,,vorstidele,, tutvus ja saime suvilale klaasvatti osta. Vahepeal ei olnud ehitusnaelu saada ,siis mina väiksena tagusin haamriga naelu sirgeks ehitamiseks .
1986 a Tsernobõli katastroofi ajal kadus üldse müügist ära tsement ......
