Omal on tutvusringkonnas päris palju inimesi, kes on hädas kroonilise alkoholismiga. Huvitav on aga see, et neist paljude sõltuvust ei saa kindlasti lugeda füüsiliseks (on vaja) ega ka psüühiliseks (meeldib). Siin kasutaksin väljendina hoopis sotsiaalne sõltuvus, kuna inimese kõik sotsiaalsed kontaktid on seotud joomakaaslastega, nii tööl kui kodus, ainus hobi ongi tinapanemine. Füüsilise sõltuvuse vastu räägib ka see, et piisava summa eest pole neil mingit probleemi võtta vastu kihlvedu, olla kuid joomata. Siis on aga ainus probleem, et pole mitte midagi teha, kui siis olla oma joomakaaslastele kaineks autojuhiks. Mis oleks sobiv hobi sellisele inimesele, kes joob lihtsalt igavusest? Kalalkäimisi jms pole mõtet soovitada, kuna kui oleks huvi ja vähem laiskust, saaks seda teha ka praegu...

Suht raske teema kuna sobiva hobi oleks ju selle ajaga igaüks leidnud. Väike nali, kui kosmosest vaadata siis maal on ikka kuradima palju astronome, optika helgib vastu. Ehk sobiks see hobi kellegile sinu tuttavatest Hr. Kärss. Kui tõsiselt siis tehku tööd ja sporti, jääb oluliselt vähem aega joomiseks ja mõtetuks ajutegevuseks(millal jälle juua). Naljakas, kolm kuud suudab inimeseloom kihlveopeale joomata olla ja siis käib kõll ning tahtejõud kadund nagu kevadine lumi. Kurat, leppigu keegi selle sepaga siis 25a kihlvedu, vähemalt see aeg on tegelane kaine.

paras vaheldus joomisele on ka siin foorumis esinemine,ise ikka kasutan juhust kui kaine hetk

Olen ka ise selle probleemga kokku puutunud.See on tõesti karm teema ja ise leidsin lahenduse hoopis väga juhuslikult ja iseäralikul moel.
Olin järjekordse tsükli lõpetanud ja sattusin mingisse portaali juttu puhuma neiuga kes ka alkohoolik.üks asi viis teiseni ja leppisime kokku,et selle raha eest mis ostad viski tuleb hoopis osta kondoome.
Ja kui kokku saame siis kasutame need kõik ära mingu või nädal.Arvasin,et see on nali aga nüüd olen kaine juba viis aastat ja see suhe kestab siiani.Ei mingeid kohustusi,ainult tahtmine.................naised on ikka need kellest ei saa üle ja ümber.

No ega seda hobi ei ole nii kerge teisele inimesele leida kui tal huvi ei ole. Mina leidsin väga huvitava spordiala millega tegeldes kaob igavus, on füüsiline koormus, on adrenaliinilaks ja leiad uusi lahedaid tutvusi. No käis siis mees mõned korrad minuga kaasas ja oli isegi nagu asjast huvitunud. Aga see huvi kadus ära kui tuli esimene raskus (tegemist natuke ekstreemse alaga ja asja peab õppima). Ja küll neid vabandusi leidus, küll oli maa külmand ja siis oli jälle kärss kärnas. Lõpuks loobusin tema kaasa kutsumisest ja nüüd ongi nii, et tema istub kodus (õllepudel näpus) ja mina tegelen hobiga.

a mis hobi see on siis?

Ei tea kas seda saab just hobiks nimetada,aga kui mul tulevad viinaneelud,aga tean ,et järgmine päev vajab klaari pead,siis istun lihtsalt auto rooli ja teen mingi 300-400 km ringi eestimaal.Päris hästi maandab pingeid.

alkoholism-ehk elustiil.m¨ni on kuntstnik,m¨ni luuletaja m¨ni jälle parm ja naudib oma elu.lahkame alkoholi uimas elu eeliseid täiskarsklastega(viimased on kåll väga kahtlased indiiviidid ).

Minu tutvusringkonnas on alkohoolikuid e. siis endiseid joodikuid, kes leidsid ainsa lahenduse keskkonda vahetades ja ühiskondlikku tööd tehes (tasuta teiste heaks). Hiljem sai see elustiiliks ja ka elukaaslased ja mõnelgi abikaasa tulid samast seltskonnast. Mujal maades vabatahtlike liikumine väga arenenud (keskused, nõustajad jne), aga meil Eestis alles see kõik lapsekingades. Abi on ka AA liikumisest.
Ise arvan küll, et keskkonna vahetus aitab kõige rohkem, sest teised tuttavad, kes on jäänud kainetena nö. vanade sõprade seltsi, on hakanud psüühiliselt muutuma ja kahjuks halvemuse poole. :(

sobilikuks hobiks oleks tikkudest purjelaevade kokkuliimimine - ajamahukas ja kindlat kätt ning selget silma nõudev tegevus.

aga tegelikult on nii, et mistahes hobi ei sisusta sinu kogu aega. kärsa kirjeldatud sotsiaalse sõltuvuse vastu aitab vaid keskkonnavahetus, s.t ärakolimine. olen ise üles kasvanud väikelinnas ja hiljem pealinna kolinud. aasta-aastalt hakkasin nädalavahetustel selles väikelinnas üha vähem käima, sest reeglina tähendasid need lihtsalt joominguid. sinna allesjäänud tutvusringkond oli mul lihtsalt selline :(

Alkoholism ja joomine on erinevad asjad. Alkohoolik lihtsalt ei saa ilma olla. Peale esimest lonksu tahab teist, hommikul ilma peaparanduseta ei saa ja läheb joomine edasi. Ehk tegemist on sõltuvusega.
Joodik joob kuna midagi targemat pole teha. Samas saab igal ajal kui vaid tahab vankrilt maha astuda.
Esimesel juhul on esimene naps ka liiast.
Teisel juhul tuleb eelkõige kõrvale astuda seltskonnast mille ajaviitmisvahend ongi natuke napsi vabal ajal libistada.
Eks mõlemal juhul ole hobidest kasu aga seda ei saa niimoodi soovitada kõigile ühe rauaga, niitke muru. Igaühel on nats erinevad huvid ja hobi peab olema südamelähedane tegevus mitte karistus nõrga iseloomu eest a la tipsutamise asemel liimi tikkudest laevu. Mind ajaks küll jooma kui peaksin seda tegema.

midagi irmus uut minupoolt ei tule kuid kõnelen kogemuste pagasile toetudes: Kirjelda´t tegelane kes manustab laiskusest ja sotsiaalsest survest tingituna, olin isegi selline, ülihästi on abiks see kui mingu kuhugi kursustele (neid on ju kõriauguni kokast sepadeni, maakleritest maeiteamilleni) valigu sobiv vällja.....
Ise vaatasin aastaid tagasi samale problemile otse sillma ja mõtlesin, et kurat ära kolida ei taha ja samas juua kah niiväga enam ei taha kuid uus keskond kuluks hädasti ära. Läksin siis nii pullipärast töökõrvalt kõrgkooli mingile õhtusele kursusele ja juhtuski nii et ühele järgnes teine jne lõpuks sai siis terve kool läbi käidud ja ka normaalsem töökoht vaadatud.
Kokkuvõteks vanadest tuttavatest (joomakaaslastest) ei käi enam peaaegu kellegagi läbi ja ometi elan täpselt samas kohas. Te ei kujuta ettegi milliseid inimesi võib teil samas kõrval elada kui vaid tahtmist vaadata.....

Keegi, kes tunneb nii mõndagi inimest, keda teema esimeses postituses silmas pidasin, viskas mulle ette selle vana teema. Päris huvitav lugemine ka selle poolest, kui palju foorumi kasutajad tollal teemadele siiski kaasa viitsisid mõelda ja mingite vaimukuste pildumise asemel midagi sisulist vastasid, omi kogemusid jagasid jne. Teema ise on vist üsnagi ajatu, neid probleeme esines varem ja esineb kindlasti tulevikuski.

Natuke tagasisidet, möödunud on siiski pea kaks aastakümmet juba.

Osa neist inimestest, kes oma "sotsiaalse alkoholismi" nõiaringist välja ei suutnud murda, muutusidki päris alkohoolikuteks ja on tänaseks surnud, enamjaolt kroonilistesse (ja ka psüühilistesse) haigustesse, mis käivad alkoholi liigtarbimisega paratamatult kaasas. See ei üllata vast kedagi.

Neist mõned siiski leidsid omale lõpuks mingid "laisa inimese hobid". Üks näiteks vaimustus relvadest (kollektsioneerib), teine vaimustus kah relvadest ja hakkas käima jahil (joob metsas), kolmas mässab siiani aktsiate-krüptoga, neljandast on veidrate asjaolude kokkulangemisel saanud üldse kunstiga tegelev avaliku elu tegelane jms. Nii jääb lihtsalt vähem aega nn mõttetuks igavusest tingitud tinutamiseks, sest hobid võtavad oma aja ja konkureerivad seeläbi joodikutest sõpradele kulutatud ajaga. Lisaks kõik need hobid ahvatlevad ka tegema ühtteist kainelt.

Paar inimest suutis aga oma sotsiaalse alkoholismi hobiks keerata, üks ostis omale pubi (ja seejärel teise jne) ning teine ehitas ise väikese-hubase ööklubi, hiljem lisandunud sinna juurde saunad, resto, majutus jne. St need mõlemad inimesed joovad endiselt, aga leidsid tasakaalu just selle kaudu, et nüüd võtab ürituste korraldamine, teiste lõbustamise eest vastutamine jne nii palju aega, et pudelisse vaatamine jääb juba allapoole tervist kahjustavast piirist. Samas on neil tänu "isiklikele joomakohtadele" säilinud vana tutvusringkond ja lisandunud sinna joomakohtade kaudu inimesi ja tegevusi, kes ka teiste alkohoolikute elu huvitavamaks (st tegusemaks) on muutnud. Tolle teema alustamisel poleks selliseid positiivseid arenguid julgenud oodatagi ja ega foorumiteema kui selline siin ei aitagi. Mul oli lihtsalt mure sõprade pärast, aga elu ise juhatas nad huvitavamatele radadele. Vist mõjutas osaliselt ka "keskeakriis", kus tuli vaadata peeglisse, et kas see nüüd ongi kõik, mida veel kunagi kogeda tahaks. Samas eks mõni neist on siiani oma "lõpusirgel", üritab ületada finishijoone ilma gaasi maha võtmata...

Krt, ikka nõrgad olete kui ei suuda alkoholist eemale hoida või peab nipitama, et mitte jooma kukkuda.
Isegi ei otsi tutvusi ega seltskonda inimestega, kes alkoholi tarbivad.....olematu probleem.

Palun loe uuesti esimest postitust, see teema on hoopis millestki muust kui alkoholi hea/paha dilemma.

Paratamatult osa inimesi sünnivad ja kasvavad suureks sellistes kohtades, kus ümberringi "kõik" joovad. Nii tekibki sotsiaalne sõltuvus, sest kõik sõbrad, sõprade naised, vanemad jne. Ei ole kedagi ooperisse või muuseumi kaasa võtta, sest kõik teised eelistavad juua. Igaüks ei oska ajada selga sirgu ja minna üksinda balletti vaatama, ammugi mitte sellises keskkonnas kasvanud inimene. Siis neil ongi lihtsam samastuda omadega ja keerata samuti pudelil kork maha.

See just ongi kurb, et neid ennast joomine otseselt ei huvitagi, aga see on nagu mõnes asutuses suitsunurk, et kui suitsu ei tee, oled selskonnas paratamatult autsaider. Vanemaid ei saa valida. Esimese osa elust ei saa valida ka naabreid, nende lapsi, koolikaaslasi jne. Hiljem paljud tahaks valida teisiti, aga kust peaks neil see oskus tulema?

Sina väldid neid inimesi. Mina, vastupidi, kutsun neid kaasa kunstinäitustele jm, kuhu nad ise ei satuks, aga kuhu tulevad meeleldi, sest see on igakell huvitavam sellest, kui panna omas keskkonnas tina tuttavate nägudega, rääkida samu jutte, kiruda vallavanemat jne. Palju selliseid inimesi on ühiskonna jaoks kadunud, aga tegelikult oleks vaja väga vähe, et nad valiks ise vabatahtlikult mittealkohooliku elu.

aitab konservatiivne alkoholipoliitika nagu 2019 aastal tehti. lasti aktsiis alla, mille tulemusel vähenes alkoholiaktsiisi laekumine natukene Eestis ja palju Lätis, kuna alkoralli Lätti lõppes. Ja juba sama aasta läks Eestis aga üles alkoholi tarbimine. Esiteks ei pidanud enam Lätti joogi järgi sõitma, kuna odav alkohol oli kodu lähedal olemas ja joomiseks jäi ka rohkem aega.

Suur rahaline kaotaja oli Läti riik, ka Eesti riik kaotas aktsiisi laekumises natuke aga suur võitja oli Eesti rahvas, kuna odavaim meelelahutus läks veelgi odavamaks.

Üksvärav, lisaks kirjutamisele peaks ka lugeda oskama! Sa pole teemast arugi saanud, aga teksti raputad varrukast palju ja rumalat!

minu poolt oli see irooniline kommentaar. kuna kõik on siin konservatiivid, siis olge lõpuni konservatiivid. praktika näitab, et tubaka ja alkoholi aktsiisi tõstmine, reklaami keelamine ja muud meetmed töötavad. konservatiivid aga arvavad, et selliseid asju ei pea piirama, laseme aktsiisid alla. samamoodi on konsevatiivne lähenemine, et sõidame kõik autoga, buss ja ratas on nõrkadele.

Seega, milleks see joodikute kasvatamine - las joovad, ja nõudke parem alkoholi ja tubaka veel odamaks tegemist. rahva vaba valik ju.

PS: olen alkohoolikust isaga kasvanud ja ise ma ei salli alkohoolikuid üldse. ühtlasi olen ka tuttav sellega, kui vähe on alkohoolikuid, kes sellelt teelt välja rabelevad. mõni % ehk, kes üritavad.

Raske lapsepõlv kajastub kõikidest su postitustest. Sa ära topi oma agendat igale poole laiali mööda teemasid.

Mees peab juua ja naine seksi saama, muidu lähevad peast lolliks.

Kas nad peavad seda ühekorraga samal ajal saama? ;)

Seda kooslust tuntakse juba veidi räigema nimega..

mul on 1 tuttav nn. pühapäeva alkohoolik ja tema kogub kõikide '
ärajoodud viski pudelite korke. Korgid on vanades klaasist veinipudelites (20 või 25L) ja kogused on päris muljetavaldavad. Minu arust on see hea hobi alkohoolikule, sest nii näeb, kuhu on raha (ja ilmselt ka tervis?) läinud.