Tervist!

Väike sissejuhatus teemasse ka. Nimelt oleme pikalt pidanud plaani muretseda perele suvila/suvekodu, kus siis soovi korral saaks ka talvel käia. Abikaasa eelistab klassikalist maja mere ääres või metsa sees stsenaariumi, isiklik eelistus oleks asukohana pigem mõni väikelinn või alev/alevik, kus saaks ka kohaliku rahvaga suhelda ning piirkonna elu ja melu nautida.
Meie kodu asub Tallinna kesklinnas, seega peaks soovitud sihtkoht jääma vähemalt 70km kaugusele, et tekkis selline õige suvila tunne.

Valikust olen välja praakinud järgnevad asukohad (linnade loetelust), seda siis kas suuruse, kauguse (liiga lähedal) või antud piirkonna iseloomu tõttu: Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Kohtla-Järve, Rakvere, Viljandi, Jõhvi, Maardu, Keila, Saue, Rapla, Kehra, Paldiski, Sindi. Kuna Haapsalus, Otepääl ja Narva-Jõesuus tundub suvel liiga palju n-ö võõrast rahvast käivat, siis langevad välja ka need. Sillamäe tundus mulle huvitava mõttena suvekorteri rajamise puhul, seda siis mõnda stalinistliku arhitektuuriga majja, kuid abikaasa laitis selle mõtte kohe maha. Kuna suvilat seal piirkonnas ette ei kujuta, siis langeb ka Sillamäe valikust välja.

Olgugi et ka Võru, Valga ja Kuressaare on üsna suured asulad, viimane populaarne ka turistide seas, siis need linnad jäid siiski valikusse.

Loomulikult on piirkondi, mis rohkem meeldivad ja favoriidid on, samuti selliseid, mis suure tõenäosusega valituks ei saa, kuid hetkel sellel teemal rohkem detailidesse ei laskuks.

Nagu ülal mainitud, siis sobivad ka armsad alevid või alevikud, nt Mustla Viljandi maakonnas.

Nüüd siis küsimus ja palve kõigile neile, kes antud teemat loevad, mõnes väikelinnas või toredas alevis/alevikus elavad ja oma arvamust avaldada viitsivad. Mis on Teie elukohas (või suvituskohas) head ja halba, mis meeldib, mis mitte. Miks on just see koht tore ja hea jne.

Tänud juba ette!

Kas olete valmis 100000-200000e panustama pluss jooksvad kulud aastaringi?

Kui jah siis selliste summadega oleks võimalik juba midagi ok leida.
Kui Te täpselt veel kohaeelistusi ei tea siis esialgu rentida mõnda turismimajakest suvel seal piirkonnas ja näete kas tekib side.

Eks armsaid kohti ole palju ja palju seisneb eelistustest. Kes soovib ääretut privaatsust, kes mingitki tsivilisatsiooni.

Koli Tõrva. Kolm järve, väike linn, eluolu rahulik. Hundid söönud ja lambad terved.

Tõrva oleks hea valik!
Elval pole ka viga. Mõnusalt väikesed, järved, loodus üldse...suveüritused, vaikus ja rahu, kauplused ligidal.

Esmane soovitus oleks hinnata et asukoht ei jääks ajaliselt väga kaugele. Et kui tlnst reede õhtul enne tipptundi minema hakata, võiks hiljemalt ikka 18-19 vahel kohal olla. Ei näe mõtet suvilasse magama sõita ja juba laupäeva õhtul närveldama hakata et kui vara pühapäeval liikuma hakata. Ehk siis mina valiks hea transpordi potensiaaliga kohad. Mina vaataks Tartu mnt äärde jäävaid kohti alates Mäost, võimalikke Rail baltica trassi asulaid alates Raplast või siis Haapsalu raudtee äärde jäävaid asulaid alatest Turbast. Kõik ülejäänu on juba maitse küsimus. Aga eelistaks pigem kesk-eestis. Siis puhkuste ajal "puhkebaas" ka kõigi tuttavate jaoks talutaval-võrdsel kaugusel ja endal ka mini-trippe lihtsam teha sobivas suunas.

Mina elan hetkel Kesk-Eestis Tallinn-Tartu mnt. lähedal.Minule ei meeldi just Tallinn-Tartu maanteelt tulev müra ja kui tehakse veel mitu sõidurada juurde,siis tuleb veel lähemale.Teine probleem on see,et tööl käimiseks sõltun autost ja ühistranspordi liiklus ei ole piisavalt hea.Selleks olen mõelnud ka ära kolimisele kuhugi vaiksemasse kohta,kuid kus on ühistranspordi liiklus parem ja kus saan ka ilma autota hakkama.Kuskile väikelinna või selle lähedale.Mina jälle ei otsi suvilat,vaid maja aastaringseks elamiseks.Hind oleks maks. 100000 eur.Rohkem ei ole võimalik maksta.Maja peaks olema vähemalt nii korras,et saab kohe hakata sees elama ja võib vajada(arvatavasti vajabki sellise summa eest) väiksemaid remonditöid.Kuna meri on hingelähedane,siis olen mõelnud Haapsalu,Pärnu ja Saaremaa peale,kuid ei ole seal elanud ega tea,kuidas on olukord näiteks ühistranspordiga aastaringselt.Samas olen elanud Kesk-Eestis juba mitu aastat ja hakkama saanud ilma mere läheduseta.Soovin privaatsust,kuid ei ole inimeste vastu midagi ja mõistan,et elutingimused on ikka seal paremad,kus on rohkem inimesi ümberringi aga põhimaantee juures küll elada ei tahaks.

Mulle meeldib Loksa. Eriti see osa, mis jõe läänekülge jääb. Samas saab üle jõe ida poole minnes teist kultuuri ja paari suuremat poodi nautida.

Samas tean, et enamasti eestlastele Loksa ei istu.

Tänan vastuste ja mõtete eest!

Alustan siis algusest. Oleme päris mitmes kohas lühemalt (mitte nädalaid ja kuid) aega veetnud, seega mingi üldpilt on olemas. Eks õige kogemuse saaks muidugi siis, kui kuskil konkreetses kohas terve suvi olla, mitte nüüd küll koguaeg kohapeal, kuid aeg-ajalt külastades. Paraku sellise lähenemisega jõuab enne vaat et pensionipõlv kätte, seda siis juhul, kui kõik potentsiaalsed valikud sedasi ära proovida. Kui veel siia lisada ka rahaline kulu, suvila/maja rent terveks suveks on ikka mitme tuhande eurone väljaminek, siis tundub selline lähenemine veelgi vähem meeldivam.

Suvila ise võiks olla väike ja armas, pigem minimalistlik. Üks võimalus oleks korda teha või värskendada mõni vana suvila, samas huvitavam tunduks uus ehitada (mõni element- või moodulamaja), seda siis kas krundil oleva kehvas seisukorras oleva vana asemele või päris värskele krundile. Siinkohal oleneb palju sellest, kui lihtne või keeruline on (ka rahaliselt) ühendada maja kommunikatsioonidega.

Kuna tööd saab teha nii kodus, suvilas, rannas, rabas kui ka metsas, siis pole kaugus Tallinnast oluline. Traditsiooniline ``reede õhtul maale, pühapäeval linna tagasi´´ lähenemine kasutust suure tõenäosusega eriti ei leia.
Küll suhtun teatud ettevaatusega saartel suvitamisse, sest tööalaselt võib tekkida väga harva vajadus kiiresti Tallinnasse naasta. Siinkohal poleks ka kolmetunnine sõit probleem, kuid küll muudaks olukorra keeruliseks kaks korda pikem aeg. Sõltumine praamist teeks sellisel juhul asja keeruliseks.

Tõrva on ka endale positiivselt silma jäänud. Näha, et linna on värskendatud ja n-ö parim enne pole möödas. Visuaalne pool väga hea.

Kui siinkohal lihtsalt võrdlusena tuua nt Kallaste, mis iseenesest on samuti omamoodi armas väikelinnake, siis elu tundus seal olevat kuidagi täiesti välja surnud. Võibolla viimase aastaga on seal midagi muutunud.

Eks Loksa puhul oleneb palju isiklikust maitsest. Tuleb vast olla aus ja tõdeda, et kasvõi nt Tõrva romantilisusest Loksa puhul rääkida ei saa, kuid samas mulle isiklikult Lahemaa piirkond väga meeldib. Küll on pigem antud juhul natukene pidurdavaks asjaoluks see, et kogu see piirkond on meil risti-põiki läbi käidud ja ei tundu seetõttu enam nõnda huvitav.

Seega huvitab mind väga kohalike poolne info, sest suure tõenäosusega teavad nemad midagi, mida mina ei tea. Juba oluline teave on kasvõi see, et kas viimase viie aasta jooksul on seda, seda ja seda edasi arendatud või juurde toodud, või on pigem viimaste aastate jooksul hoopis igalt poolt otsi kokku tõmmatud.

Ma ise seal ei ela enam aga mu klassivend on linnapeana päris hästi selle asja seal käima saanud, linna välimuse uuendamine, ok, need viimased liivaskulptuurid ajasid küll natukene kukalt kratsima, miks mu raha raisatakse sellise asja peale aga jõgede puhtaks rookimine, Borgi ja Bessi ooperi jaoks ära lõhutud bussijaama taastamine ja ühe kauakestva samba püstitamine, mis ei vaja sellist eelarvet nagu meie neetud vabadusesammas pealinnas, on tema poolt väga hästi teostatud asjad. Ümber gümnaasiumi ehitatud terviserada on ka jooksmiseks või jalutamiseks ning talvel suusatamiseks muhe boonus, SPA jaoks ei pea isegi autosse istuma, 10 mintsa aind jalutama. Kaugtöölisele on suht ideaalne koht tegelt, vaatan isegi maja sinna tegelt hetkel. Riiska järve lähedal oli täitsa OK maja pakkuda, ma ise vaatan natukene linnast välja kohta.

Loksa iseenesest on ka minu jaoks mitte-midagi-ütlev, kuid Lahemaa on nunnu ning kuna piirkonnas elab ka paar kauaaegset peresõpra kelle juures aastakümnete jooksul väga palju meeldivalt aega veedetud, siis kant tundub kodune. Mõni aasta tagasi sai Pärispea poolsaarel kevadest sügiseni maja üüritud ning sealt Tallinnasse tööle käidud. Kuna kontor asus Peterburi tee alguses, siis oli pmst peale hoovist välja keeramist vaja sooritada parempööre Narva maanteele ja linna jõudes vasakpööre kontori õuele ja ülejäänud aja oli nö otsesõit :-)
Ca 70km läbimiseks kulus minu aktiivse sõidustiiliga ca 40 minutit.

Meeldis see, et koht oli väga privaatne ning kuigi naabrite maja üle heinamaa oli näha, siis ei pidanud otseselt muretsema, kas terrassile astudes sai ka mõni hilp ümber visatud või mitte. Elu tegi lihtsamaks ka see, et Loksale oli mõni kilomeeter ning kui midagi kauplusest vaja, siis selle sai koduteel kaasa haarata.

Kohalikega tuttavaks saada selle lühikese perioodiga otseselt ei õnnestunud ning seega seda seltsielu poolt ei oska kommenteerida.

Tõrvas olen üsna palju käinud tööga seonduvalt ning nii mõnedki korrad ka sotsiaalselt või lihtsalt läbisõidul ja täitsa nõus, et see üks nö romantiline linnake on.

Isiklikest (pikematest) kogemustest sümpatiseerib väga ka Võrumaa, kus lapsena pooled suved veetsin ning Pärnumaa rannapiirkond, kus on ka mu maakodu. Siinkohal ma ilmselgelt ei ole objektiivne, sest esimesest on pärit mu ema poolne suguvõsa ning teisest isa poolne, ehk siis pean neid mingis mõttes oma kodukandiks, kuigi olen põline tallinlane.

Muudetud 15.01.22 23:08

Paraku jah, eks valiku tegemine on keeruline. Aina enam on hakanud meeldima mõte Lõuna-Eestist, eriti just sealne lõunapoolsem osa. Võrumaa meeldib, Valgamaa meeldib. Meeldivad ka väikelinnad Põlva ja Elva.

Oleks ma/me antud otsuse pidanud langetama aastaid viis või isegi vähem tagasi, siis oleks vast kindel favoriit olnud justnimelt Lahemaa piirkond. Kunagi sai Loksa kanti ka krunte vaadatud, kuid siis otsustasime aasta lihtsalt Eesti eemale olla ja aeg maha võtta, seega sinna tollal see plaan jäi. Kuid suuresti just seetõttu, et oleme seal sedavõrd palju viibinud, siis hing ihaldaks nagu midagi muud.
Nõustuda tuleb sellega, et autoga saab sinna väga lihtsalt ja kiiresti. Tõesti, et kui koduhoovist välja sõidan, siis kolm korda vaja vasakule pöörata (korrektsuse huvides tuleb tõdeda, et viimane pööre pole tegelikult küll vasakpööre, Tallinn-Narva maanteelt Loksa peale sõites tuleb esmalt teha U-pööre, siis paremale) ja Loksa peagi paistab, muidu piisab vaid peateel püsimisest.

Ka Võru linnana sümpatiseerib, kuid samas on tunne, et tegu juba liiga suure linnaga, kus seda õiget väikelinna õhkkond enam eriti ei koge. Võrdlusena tundub nt Valga rahulikum ja unisem olevat, rohkem selline maalähedasem.

Juurte poolest tunduks omamoodi õige valik olema Kärdla, seal oli meil minu lapsepõlves maakodu, kuid siinkohal tuleb jällegi see ülal mainitud saari puudutav logistika teemaks. Lisaks on sealne elu kuidagi eriti vaikne, selline õige väikelinna melu paistab seal puuduvat, viimane kogemus 2020 suvest.

Hiiumaaga ja Kärdlaga on mul täitsa isiklik suhe olemas. Tööalaselt käin seal mitu korda aastas ning olen seal ka elanud ühe ca 17a tagasi. Põlise linnamehena oli see muidugi katsumus omaette. Vahva oli näha nii palju metsloomi tee ääres. Vahva oli saada tuttavaks nii paljude kohalike inimestega mitmest põlvkonnast. Ära harjus sellega, et sulle sõitsid igal hommikul ja õhtul vastu samad autod (mul on kummaline komme autode numbreid märgata). Ära ei harjunud sellega, et õhtuti polnud mitte midagi muud mõistlikku teha, kui Käinasse ujuma minna :-)

Ma just vaatasin,et Loksal müüakse ühte maja Tallinna mnt.ääres.Ühistranspordi liiklus Tallinnaga on väga hea...,seega kui lähemal tööd ei leia,siis Tallinnas ikka.Natukene sõitmist Peterburi maanteele ja siis ainult otse.Üks töökoht kaob ära,leiab lihtsamini teise töökoha,mitte nii nagu Kesk-Eestis.Ma kujutan ette,et Loksal Tallinna mnt. ääres ei ole kaugeltki nii palju liiklusmüra,kui Tallinn-Tartu maanteel--loksa ikkagi kõrvaline koht.Pood,lasteaed,gümnaasium,meri,jõgi,mets...,ega oskagi enamat tahta.Konkreetne maja on elamiskõlbulik,mitte amortiseerunud.Muidugi kohe ma niikuinii ostma midagi ei hakka ja kui hakkan,siis seda maja enam võibolla müügis polegi aga eks tulevad järgmised.Muidugi võibolla saaksin seda maja üürida näiteks aasta aega,et maja,piirkonna ja võimalustega tutvuda ning aasta pärast ostan ära,kui kõik sobib.Tegelikult ära kolimise otsus on mul ju põhimõtteliselt tehtud,kuna tulevikku ma Kesk-Eestis ei näe,kuid jahh...kus on kõige parem elada...ikka seal kus mind ei ole :).Elu aeg mõtelda,kas ikka on selles kohas hea elada ei ole jälle tervislik,vaid tuleb midagi ära otsustada ja hakata elama.Kuna ühistransport,lasteaed ja kool on Loksal olemas,siis miks mitte see koht valida.Tööl saan Tallinnas käia ja poes samuti,kuigi Loksal on ka pood olemas nagu ma olen aru saanud.

Nõus, Hiiumaa ja muidugi ka Kärdla on mõnusad kohad suvitamiseks, ilus loodus, rahulik ja vaikne. Eks oleneb muidugi inimesest, kuid mulle võib liigne rahu ja vaikus ka kuidagi "ahistavalt" mõjuda :)

Sai täna ka teemat taas abikaasaga arutatud, tema jällegi väga pikalt sõita ei viitsiks, mingi tunnikene oleks ok. Eks oleneb muidugi ka kohast, hea asukoha nimel võib ka kauem sõita. Talle nt meeldib Otepää.
Kuna tema kohalikega suhelda ei taha, siis ei oleks temal midagi ka Loksa vastu. Võibolla ma eksin, kuid mulle on Loksal käies jäänud mulje, et väikelinna melu seal eriti pole.

Loksa muidugi asukohana perspektiivi omab, seda enam, et viimastel aastatel on liikunud trend natukene selles suunas, et kolitakse Tallinnast eemale. Kiire ligipääs Loksalt Tallinna, loodus, meri - eks see kõik räägib Loksa kasuks.

Nu siis ei jää muud ole, kui edasi Võsu poole, saab suvist melu ja talvist väikelinna elu.

No mina soovitaks Peipsi kallast Nina küla , Mustvee, Kolkja . Uskumatult kultuuri rikas on just Kolkja. Hõrgutised mida seal pakutakse kostilistele üllatavad teid.

Raputaks veidi pipart ka. Pole see väikelinna elu mitte alati lust ja lillepidu. Endise tõrvakana võin väita,et pätte jagub. Politseid no mitte just sama palju ja õigeaegselt. Talvine tänavahoole on problemaatiline kõigis väikelinnades, Selles milles parasjagu elan ,,lükatakse" tänav puhtaks keskeltläbi ööpäev pärast lumesaju lõppu, st silutakse kinni sõidetud lund.
Plusse ja miinuseid leidub teisigi, seega korralik eeltöö kohapeal kindlustab hilisema rahulolu.

Muudetud 06.02.22 16:56

Väikelinnadesse soetavad elamise pensionärid, kes suuremas linnas oma korteri eest palju raha saanud ning väiksemates kohtades nüüd lihtsamat või rahulikumat elu saavad elada. Ka näiteks Jõgeva on üks selliseid pensionäride linnu ja ka mujal maailmas on see tavaline tendents, et väikesed kohad rohkem penskareid täis. Suvekoduks mingi väikeasula elamine soetada on suht mõttetu- suvi tuleb veeta kohas, kus saab akusid laadida ja mõttetust kärast puhata.

Mina näiteks tahangi aastaringselt ühes kohas elada ja kui tahan suvel mõneks päevaks või puhkuse aeg kasvõi nädalaks veel rahulikumas kohas olla,mis on tsivisatsioonist eemal,siis näiteks rendin omale maja.Suvilal,kui sellisel ma mõtet ei näe,kuna minu palgatöö ei võimalda mul töötamist kodus ja see 28 puhkusepäeva aastas,mida ei pruugi ka kõike suvel välja võtta on ikkagi liiga vähe selleks,et suvekodu veel eraldi muretseda.Kui oleks suvel 3 kuud puhkust,nagu koolilastel,siis võibolla isegi mõtleks suvila peale aga seda ei ole.

Meie ei viitsi eriti asju pikalt ette planeerida ja meeldib rohkem otsuseid langetada jooksvalt. See paraku üldjuhul tähendab seda, et kui tahaks suvel mõnda suvilat või maja rentida, siis on valikus vaid kas halvad või väga kallid valikud, tihti ka need kaks omadust korraga. Samuti võib siinkohal ka ajaline piirang olla, tahaks nt nädalaks, kuid objekt saadaval vaid neljaks päevaks.

Antud juhul ei räägiks suvilast, mida vaid suvel teatud perioodil kasutada, sest meie puhul leiaks see kasutust terve suve jooksul teatud etappide näol, kindlasti ka kevadel, sügisel ja talvel.

Kui suvila projekt hästi eelnevalt läbi mõelda, jõuda selgusele, et mida teha ja kuhu teha, siis ei pruugi see üldpildis rahaliselt kulukam tulla, eeldusel et see investeering on tehtud mõnda perspektiivikasse piirkonda, mis aastate jooskul oma väärtus hoiab.
Seega uurin ka siin teemas, et kuidas kohalikud oma kodukohta hindavad, kas on hääbuv või arenev piirkond.

Kõlab võibolla uskumatult, kuid linnakodus Tallinna kesklinnas rõdul istudes on üldjuhul kuulda ka vaid linnulaulu või kajakate kraaksumist, vahest ka hoovis mängivaid lapsi (tavaliselt siis enda omi). Seega suvila näol mingit totaalselt rahu ja vaikust ei taotlegi, ei soovi nädal aega keset metsa karuga tõtt vaadata :)
Pigem sooviks keskkonna vahetust ja see keskkond võiks olla selline, mis natukene mitmekesisem oleks

Peipsi äärne piirkond meeldib ka meile, meeldis ka Kallaste, või noh, osa sellest. Küll jättis see üsna väljasurnud mulje. Võibolla oli probleemiks ka see, et tegu oli 2020 aasta juuni algusega, tollal oli vist paljudes kohtades veel koroona tõttu vaikne.
Et kui juba mõne asulaga suvila siduda, siis võiks seal ikka mingi elu ka olla.

Asukohta siiski ei tasu alahinnata. Kasvõi 10-20a perspektiivis. Kui tulevastel lastelastel koolid-trennid vms... ehk siis reedel maale, pühap tagasi tekib kindlasti päevakorda. Siis on see koht kus endal uut suvekodu pole viitsimist enam valima hakata ja risk jääda arginädalatel laste(laste) jaoks liiga kaugele. Mõne jaoks see võib muidugi ka pluss olla :)

Su teemaalgatust lugedes meenus kohe lingil olev artikkel ja veel üks teinegi, mis ilmus nii umbes viimase kuu jooksul, kuid mida ma otsingusõnade järgi mitte kuidagi enam leida ei suuda.
https://epl.delfi.ee/artikkel/95462773/suur-lugu-laste-vaesu
s-21-sajandi-eestis-tuba-oli-talvel-nii-kulm-et-oosel-maha-k
ukkunud-lutipudel-oli-hommikuks-jaatunud
Ega Sul äkki nende väikelinnade osas illusiooni pole? Leiaksid Sa artiklis kirjeldatud inimestega ühise keele, ühised huvid, lugupidamise? Loodad, et võetakse "linnavurled" hästi vastu ja peetakse lugu neist, kes kohapeal ei ela? "Omaks saamine" võtab niigi kaua aega ja kui just kohalikele tööd ei anna, oleksid mõnda aega samas paadis nendega, kellel pole seal juuri, kohalik eluolu väga korda ei lähe, põgenetakse koos sõpradega nädalavahetuseks "argimurede" eest (st akukõlarist valjult venekeelne muusika ja siis juuakse end täis ning hakatakse tüli norima nendega, keda see meelelahutus häirib jne) - kohalikud on pea igal pool juba allergilised võõraste vastu tänu sellistele kogemustele. Pigem on siin mõningaid eeliseid mitte väikelinnas vaid lihtsalt väiksemas linnas, kus mingigi elu on olemas või vähemalt suveüritused, mis korrakski linnakesele elu sisse puhuvad. Lihtsalt kogemustega seotud mõtted, mitte soovitused.

Kuigi olen terve elu Tallinnas elanud (ca aastakese ka Eestist eemal puhanud ja lühemalt ka mujal), siis mulle on alati meeldinud rohkem suhelda maal või väiksemates kohtades/asulates elavate inimestega. Seni pole olnud probleemi ka ühise keele leidmisega. On kutsutud sinna elama, pakutud tasuta kortereid jne. Noh, aga samas ei lenda ma ka kohale Panamera roolis stiilis ``ma olen Tallinnast, ma maksan´´. Küll on pigem ``probleeme´´ tüüpiliste linnavurledega suheldes, sest neil on raske mõista, miks ma meelsasti mööda Eestimaad ringi sõidan, väikeseid kohti külastan ja nt vanu kolhoosikeskuseid pildistan, mille leidmiseks tuleb eelnevalt tundide viisi Google Maps´is tööd teha. Lihtsam oleks ju kuskil kesklinna lounges vedeleda, eksole :)

Seega, kui tekib nt küsimus, et kas mul on kahju, et Kallaste kool suleti ja sealsed õpilased peavad seetõttu Kolkja koolis edaspidi käima (kuigi paljud vanemad on oma lapsed pannud hoopis Mustvee vallas asuvasse Peipsi gümnaasiumisse)? Siis jah, mul on sellest kahju.

Muidugi ei oska mina vastata sellele küsimusele, kas kuskil mõni kohalik vaatab viltu sellele, et keegi Tallinnast sinna n-ö suvila ehitab, olgugi et ``meil siin niigi raske, nüüd tuleb tema veel siia suvitama ka´´...

Seega teen siin selle osas ka eelnevalt uuringut. Kindlasti ei paista sellist probleemi olevat vast nt Otepääl, kuid samas on Otepää minusuguse jaoks vaat et juba liiga ``rahvusvaheline´´ :)

Kui nüüd rääkida asukohast ja selle kaugusest Tallinnast, siis tegelikult on loomulikult see teema, millele mõelda tuleb. Isegi, kui graafikud pole kivisse raiutud, siis üks või teine sündmus või asjaolu igapäeva toimetuste puhul võib siinkohal olulist rolli mängida. Kui ikka nt on vaja esmaspäeval ja reedel Tallinnas olla, siis kaheks ööks võibolla 250km kaugusele Lõuna-Eestisse sõita ei viitsiks, küll poleks see probleem nt Loksa puhul.
Minu jaoks on lihtsalt oluline see, et toimuks keskkonna vahetus, kuid mis paratamatult ei leiaks aset juhul, kui suvila oleks nt 20-30km kaugusel Tallinnast. Noh, selline vaimne värk :)
Seega ongi hetkel selliseks miinimum piiriks seatud ca 70km.

Lõpuks ikka taandub asi sellele, et tuleb valida koht, mis perele meeldib. Kui tõesti aja jooksul selgub, et asukoht osutub liiga kaugeks, siis saab alati kohale uue omaniku otsida. Ja siinkohal ongi oluline mõelda potentsiaalse koha perspektiivikuse peale. Vähemalt mulle tundub, et nt Tõrva oleks nii Tallinna, Tartu kui ka Pärnu rahvale üsna meeldiv suvila asukoht, samas jällegi arvan, et nt Rapla suvila asukohana ei suudaks võluda eriti Tallinna, Tartu ega Pärnu rahvast.

Tore on ju mõeldad, et lähen sinna ja ostan seda ja võtab toda, kuid Hiiumaal praktiliselt pole maju müügis, rääkimata Kärdlast.

Ben, ma ei arvagi, et Sa hakkama ei saaks või ühist keelt ei leiaks. Küsin pigem seda, kas Sa tegelikult üldse tahad seda? Päriselu on nt seal mu lingitud artiklis, mitte Õnne13 saates. Need inimesed on Sinust ikkagi väga erinevad. Muudeski asjades kui (õige)kirjaoskuses;) Lihtne on valida naabreid, kui osta asula serva mõnekümnehektariline maatükk ja siis on oma otsustada, kas suhtled naabritega või mitte, kas lähed külla või kutsud külla, keda kutsud jne. Olles tillukesel krundil ümbritsetud kolmest küljest pluss ületee seltskond, kes on elanud seal sümbioosis aastakümneid, on võimalik sulanduda või mitte sulanduda, aga sellest ei saa üle ega ümber, et Sa ise oled neist väga erinev ja neid kokkupuutepunkte, mis teid omavahel ühendaks või üldse huvi pakuks, on nii vähe, et neid tuleb kunstlikult otsima hakata. Mõne kohaliku "eduka känksteriga" (kohalike silmis "tegijaga", kui sedagi) on ehk isegi rohkem, aga vaevalt see on see, miks Sa sinna minna tahad.

Hakkasin sellest üldse kirjutama, kuna see on vast üks olulisemaid asju, mis loob miljöö, mille pärast Sa sinna suviti kas kipud minema või just vastupidi, pigem mitte. Olen elanud samuti eri kohtades elu jooksul nii väiksema kui suurema lombi taga ja igal pool tundnud ise seda, et kuigi igal pool on mingi eestlaste kogukond ees olemas, on enamjaolt tegemist inimestega, kellega mul peale keele midagi ühist pole. Kohalikega on rohkem, neil ka minuga, nii töö kui ka huvide-hobide poolest. Näen ka tuttavate pealt, kes omale sarnasel viisil suvila kuhugi ostnud/ehitanud - rahul on pigem need, kes kolisid kunagi Muugale või tänapäeval mõnda muusse kohta, kuhu tulevad kokku sarnaste ootuste ja majanduslike võimalustega inimesed. Need, kelle suvila on täiesti maalilises või muinasjutulises kalurikülas vms kohas, kus oli juba omavahel juurtega läbipõimunud kogukond ees olemas, nemad on seal endiselt võõrad ja ka loobunud pingutamast, sest miks peakski. Seal pole mitte konflikti ega otsest vastumeelsust, vaid nii ongi, et koerad-kassid sõbrustavad ikka omavahel, aga pigem pole see reegel. Nädalvahetuseti Salmistusse või Käsmu või Viinistusse või Kärrslätti sõites, alustades seal siis muru niitmisega (paratamatus) ja päeval randa minna - suvilate uusarendustes teevad kõik nii, samas kohalikud elavad terve elu ära rannas aega raiskamata ja tahavad nädalase töö järel paariks päevakski niidukivaba vaikust ja rahu... need pisiasjad moodustavadki terviku, milles on loomulikult viisakas joonduda kohalike tavade järgi ja osava suhtlejana algul huvitavgi sinna sulanduda, aga mida väiksem on asula, mida vähem on seal asulas anonüümset üksiolemist võimaldavat asulamelu, seda kiiremini kipub see keskkond enamike puhul end ammendama. Erandid muidugi kinnitavad reeglit, aga investeeringut tehes ei tea neid asju ette ei kõige sõbralikuma ega ka näiliselt kõige vaenulikuma kogukonna puhul, mis ei pruugigi seda olla - see selgub alles aastate pärast, kui inimesed viisaka naeratuse tagant oma tõelist nägu näitama hakkavad. Sinu välistatud suuremates asulates on selliseid probleeme vähem, neis on kõigi mõjud ja vastasmõjud teineteisele väiksemad, seetõttu ka võimalus suurem tunda end mugavalt teistest paratamatult erinevana.

Me mõlemad abikaasaga tunneme puudust sellest, et meil pole maal elavaid (vana)vanemaid, kelle juurde suvitama minna. Abikaasa vanaema elab küll väikelinnas, kuid korteris. Tema sugulased on küll väga toredad inimesed, kellega hästi läbi saame, kuid kuna seal peres käivad kõik tööl, siis selline koos suvitamine ei toimi. Lisaks pole ka nende maja koht, kus me ennast mugavalt tunneksime.
Kõigest sellest siis ka pikalt haudunud mõte enda suvila muretsemiseks. Teatud mõttes vigane projekt on see juba sünnist saati, sest meie planeeritav minimalistlik suvila ei muutu vast kunagi selliseks traditsiooniliseks maakoduks, kus vanaema juures maal pool maad ja ilma ruumi mugavalt pool suve veeta.

Olen oma varasemates postitustes jätnud märkimata, et soov omaette polegi see suvila püsti panna teiste kruntide vahele (kuigi teatud piirkonna puhul võib see paratamatus olla), kuid pigem väikelinna äärde, miks mitte ka mõned sajad meetrid linnapiirist eemale, sest ka siis jääb linna keskus vaid 5-10 minutilise jalutuskäigu kaugusele. Pigem on siinkohal küsimus kommunikatsioonide ühendamises majaga.

Kärss, ma saan Su mõttest täiesti aru, sest paljuski sama põhjusel sai kunagi pika kaalumise peale Tallinnas otsustatud just korteri, mitte äärelinnas asuva maja kasuks, kus väikesed krundid ümbritsetud samasugustega, sest elu korteris tundus privaatsem ja oli suurem võimalus anonüümseks jääda. Majas elades tahes-tahtmata tuleb oma naabrit paremini tundma õppida.

Siit ka küsimus, et kust jookseb see ``hea ja halva´´ piir, on selleks ca 5000 elanikuga Türi, sellest poole väiksemad Tõrva ja Loksa või hoopis tillukene Mustla Viljandimaal?

Muudetud 18.01.22 16:27

jää sinna kus oled,on kõigil parem

Ma olen oma elus selle etapi läbi käinud. Kärsa viimasele postitusele, nagu tihtipeale juhtub, on erakordselt keeruline midagi juurde lisada. Risk on päris suur ja seetõttu on kasulik enne üheksa korda mõõta (esimene mõõtmine, mõistan, juba toimub) ning alles seejärel lõigata. Kõigile kasulikum.

Üldiselt on rusikareegel, et mida väiksem linn, seda depressiivsem see on. Õnneks ei ole enam 90-ndad, kus mitmeski kohas valitses kuritegelik grupeering, aga asjad paranevad aeglaselt.

Mingis sisemises kriisis või eneseotsingus kiputakse selliseid olukordi/kohti üle idealiseerima ning siis avastatakse, et sellises olukorras on vaid üks reegel - mida vähem inimesi ümber, seda parem. Loomulikult on sellest palju erandeid ning ka suurepäraseid suhtlejaid, kes suudavad igas olukorras "oma" olla. Keskmine inimene jääb seal paraku võõraks.