Teoreetikute jutt on üks asi kuid mõned praktikud väidavad et ründava koera vastu aitab kõige paremini tavaline teleskoopnui.
Kivid ja kaikad on koerte jaoks ettearvatavad ja nad kargavad päris nobedalt kõrvale. Seda et löögivahendi pikkus muutub nad läbi ei hammusta ja võivad esimese matsuga saada nii et kasuk tolmab. Siiis läheb isu ka üle sest olukord on looma jaoks arusaamatu.
Ants maalt- oled vist tõesti "maalt ja hobusega"
Tsitaat artiklist: "Koer käitub vastavalt sellele, kuidas teda on kasvatatud ja kas ta elu on olnud turvaline,"
Tean bittbulle ja bullterjereid ja mastifeid jne. kes on leebemad ja sõbralikumad kui labrador!
ALATI on süüdi omanik!
Ma kunagi ammusel ajal sattusin rongi pealt tulles mööda kruusa teed jalutades silmitsi 3 koeraga - suur halli värvi hundimoodi elukas, keskmine suvaline krants ja pisike karvanäss. Nii kui suur jurakas mind nägi ,siis ilma hoiatamata võttis suuna minu poole ja tuli jooksuga peale. Ma ei osanud muud tega, kui tardusin soolasambakst ja olin täiesti vait. Koer tuli õlaga mulle jalgadesse sisse ja samal ajal tõmbas jope ka tagant lõhki. Seejärel tuli tagant poolt uuesti ja jooksis õrnalt riivates mööda. Teised krantsid jooksid niisama kaasa. Huvitav oli see, et mitte mingit haukumist ega urinat selle suurema koeraga ei olnud, täielik vaikus.
Need olid aga niiöelda suvalised krantsid. Tänapäeva spetsiaalselt aretatud tõukoera käest enam nii lihtsalt ei pääse. Rottweilerid, pittbullid, presa canariod, mastiffid, jaapani tosad jms elukad nalja ei tee. Paljaste kätega selliste elukate vastu pole eriti midagi teha, isegi kaikaga võid ennast lolliks peksta, enne kui pitbull oma lõuad lahti ohvri küljest laseb. Valu nad ei tunne, kui vere maitse suus. Mastiffid seejuures kaaluvad isegi kuni 90 kilo, proovi sa sellisele paljaste kätega midagi teha.
Mõistlik oleks kaasas kanda taskunuga vms torkeriista, millega koerale ribide vahele surada. Alguses söödad ühe käe talle ette, et ta sellest kinni haaraks ja siis teise käega surad noaga ribidesse. Muud head varianti eriti vist ei ole, kui tulirelvad välja jätta.
Paljaste kätega on ainus lootus koer kuidagi ära kägistada.
Ainuke õige kaitse on ikka tulirelv. usun et ründava koera vastu võib teda kasutada, hädakaitse paragrahvis kirjas ründajajat võib rünnata, konkreetselt pole kirjas et ründaja inimene peab olema. Ise pole relva eriti viitsind kaasas vedada aga vaadates praegusel ajal mis toimub peab seda kaaluma küll
Uskumatu, aga seekord on Kässari jutus tõetera sees: ründava koera tõhusaks peatamiseks tuleb ohverdada üks käsi.
Lükkad kolm näppu sirgeks ja koerale otse kurku, soovitavalt pöidla ja väikese sõrme peopesa alal tõmmatuna (et need ei satuks hammaste vahele). Koer hakkab öökima ja rünne on teistkümneks sekundiks peatatud. Seda aega tuleb kasutada evakueerumiseks ohutumasse kohta. Võib ka juhtuda, et küüned vigastavad koera kurku nii, et see saab tõsiselt viga ja võib ka surra - sõltub asjaoludest. Oluline on tõugata käsi otse sisse hammustamiseks avatud lõugade vahelt võimalikult hilja. Koer seda ei oska oodata...
Ja oi, kui raske seda on teha, kui paanikahoog pead tõstab... Mul on seda korra olnud vaja ja töötas: segavereline huntveiler kaotas minu vastu huvi. Ilmselt polnud ma ikkagi tema maitse.
Meie sees on ikka veel alles see ürgne korilane, kes oli kunagi hundi toidulaual;)
Igasugused kivid ja kaikad on koerale vaid mängu osa ja nendega teeb oskamatu vaid asja hullemaks. Teleskoopnuia kohta käivas on ka iva, kuid isiklik kasutuskogemus puudub. Iseküsimus, kui paljudel see kaasas on?
Üldiselt tuleks korduvalt koera kurjaks kasvatanud omaniku puhul rakendada eutanatsiooni, mitte ainult kasvatamata jäetud koerale. Loom ise pole kunagi kuri - ka rotweilerikutsikas on alguses täitsa nummi ja sõbralik. Alles hiljem käestlastuna kasvab võimuahneks tõpraks.
Mitta väga paljudel, see on nimelt keelatud riistapuu ja isegi mentides töötades pead enne erikoolituse läbima, enne, kui seda kandma võid hakata.
Joaga pisargaas on parim, mida teha saad, kui stresiolukorras täpset kätt või võitluskustide praktiseerimise tausta pole.
jee.kim , palun ole oma ütlustes kindel, et vastasseisu kindlasti ei tuleks. Õpetatud nö "taltsaks" ründekoerad olid ja jäävad ründekoerteks. Oled sa üldse koerte õpetamisega tegelenud et nii moodi öelda? Võin kindlalt öelda, et agressiivseks disainitud koerad jäävad ka edaspidi probleemiks. Õpeta neile istumist niipalju kui tahad...
Kunagi oli peres dobermann ja ta oli juba sünnipäraselt üsna närviline elukas. Ma olin ise ka hulga noorem/osavam ja mõnikord mängides ja õrritades läks täitsa vihaseks ja tuli endale kallale.
Ma üritasin alati koonu oma haardesse saada. Kõrist kägistamine on jama, koera pea pöördub ikka uskumatult suure nurga alla, haarab randmest ja proovib veene läbi närida. Üks variant oli ka mõni jalg, eelistatult tagumine, kätte saada ja isuga väänata. Koer hakkab sellega tegelema ja saab koonu pihku. Edaspidine oli lihtne - istuda kogu keharaskusega peal ja jaopärast hingata lasta. Hingamine käib neil põhiosas läbi lahtise suu ja ainult nina kaudu hingates tuleb elukale kiiresti meelde oma koht toiduahelas ja see kes on majas peremees.
Dobermann, saksa lambakoer ja muud taolised on muidugi kerged ja pika ning peenikese koonuga. Ja muidugi ainult siis kui ründab ainult üks koer. Kaks koera tähendab et teine tuleb seljatagant ja lagedal väljal rapivad niimoodi käsivõitluses ära. Selg vastu puud või kahekesi olles seljad vastamisi on juba lootust.
Olen koera dresseerimist õppinud. Need olid teenistuskoerad. Laika ja saksa lambakas. Muidu suht normaalsed ja rahulikud isendid. Samuti koera vastu võitlemist. Kuna koera esijalad on põhilised raskuse kandjad siis tuleb just haarata külje pealt endast kaugem esikäpp enda haardesse ja tõmmata ta pikali. paariks sekundiks kautab koer taju ja saad kasvõi juba kaelast kinni haarata. Pange tähele et koera kaelalihased on väga jõulised.
Oleks kass koera suurune, siis siis kaslase vastu võidelda poleks inimesel lootustki. ta on kiskjaks loodud, erinevalt koerast, kes keppi hammustab, ründab kaslane hoopis sinu kätt.
Kui võimalik, tuleb käega haarata alalõuast- siis tal puudub jõud hammustada. Ülalõuast võtmine ei aita, siis ta hammustusjõud säilib. Hambad tal õnneks suht nüridad, seega kätt väga ei vigasta. Ja kui oled alalõuast kinni saanud, omad ka teatud kontrolli tema üle, sest ilma hammustamiseta on ta abitu, ainult keharaskusega väänleb.
Punktike, et alalõuast haaramine töötaks, peab olema piisavalt JÕUDU koera pead väänata. Kaelalihased on neil tugevad...
Esijalast tõmbamine töötab ka, aga esiteks kipub suure koera jalaga tegelemiseks tuleb oma pea (ja kael) tuua lõugade haardeulatusse ja teiseks - kui koer kukub ja ise sinna otsa kukkuda, siis koer on kindlasti enne püsti, kui ähmis ja kohmakas inime.
Samas variantidena täitsa töötavad. Külma pead tuleb ainult säilitada. Mida on väga raske teha, kui saba liputavad kihvad madalalt lähenevad.
Ma iga kord piidlen oma pere kasse kahtlustavalt, kui nad minu silmnäo lähedale ronivad - üsna tõhusad tapamasinad ka selles suuruses.
Meie peres on koer, tiigerbokser ja rotweileri segu.
Selle koera võtsime täiesti teadlikult ja olles esmalt mõlema tõu kohta eeltööd teinud... Ja milleks me üldse valmis ei olnud...?! Ei pannud oma eeltööd tehes neid kahte tõugu kokku... Etteruttavalt olgu öeldud, et selline mõnus, lahe, iseloomuga, tarkusega ja pere (tema jaoks kari) hoidev koer. Nüüd on ta 6,5 aastane. A no tee selleni oli alul ikka korralikult trenn. Eriti mulle (mina tegelesin tema õpetamisega kõige rohkem) ja no kindlasti ka talle.
2 kuuselt võtsime, 6 kuuselt oli vend juba nii härga täis, et tahtis saada karjastruktuuri tippu... Ei õnnestunud ja ei ole seni õnnestunud. Pidasime tüübiga ka mõned kaklused (jah, päris kaklused... või, no maadlused) maha.
Kõige selle poliitilise poole juures tegime ka õppetöid: õppisime käsklusi, distsipliini, territooriumi (kuna koer käib vabalt ringi, ketis pole, siis pidi ka aru saama, kus on piirid), tegime asju selgeks, kordasime. Esimene aasta oli kõikse intensiivsem, korra ka mõtlesin, et kas too koer võtta, oli ikka õige otsus?
Muidugi oli!!! Algus ongi raske, a nüüd on selline lahe sell, et anna olla. 65kg pure muscle!!! Ja ikka ja jälle võtame koeraga kõige kordamise ette, et ei ununeks tal ega teistel.
Siia juurde ka üks (kuigi neid jutte leiaks ka rohkem) koeraga juhtunud (juttu lugedes saate ehk isegi aru, et ei juhtunud koer ega juhtunud koeraga) lugu.
Meie maadelt läeb läbi ka avalik eratee, mis on mõlemast otsast vastavalt ka informeeritud ja ka teade, et kasutad teed omal vastutusel ning talumaadel on ka koer. Eelkõige on see tee oma küla inimeste jaoks ja nii külarahvas kui ka koer on omavahel juba ammust hääs suhtes. A mõnikord eksib ka teele mõni võõras, tihti ka rattaga. Olen koera treeninud, et autosid ja rattureid taga ei aja.
Koer istub oma vahipostil (tüübil on mõned kohad territooriumil, kus ta võib vaat, et tunde olla ja lihtsalt takseerida olukorda), mina üle tee puukuuris toimetamas, kut tuleb rattur mööda teed. Esmalt märkab mind ning siis koera, hüppab siis ratta seljast maha ning kukub lõugama, et ma paneks koera kinni... Esimese asjana andsin koerale käskluse "EI", kuigi tüüp ei olnud kriipsugi liigutanud v midagi ütelnud. EI tähendas kohe alguses seda, et kuni järgmiste korraldusteni koer meie vahelisse teemasse ei astu, sest ma tean, kui väga ta tahab karjaliikmete teemade ja asjadega kursis olla.
Ma siis tuletasin ratturile meele, et kus ta on ja millise infosildi alt läbi tuli. A see lõugab oma teemaga edasi, et ta annab ohtliku koera kohta teada, kuhu vaja... Ohtlik?! Koer polnud istumisest isegi püsti tõusnud, vahtis vaid toda sportratturit (no ratta ja säherduse kileriietuse järgi võis oletada, et spordimees)... Ütlesin talle kenasti, et keeraku nüt ots ringi ja mingu ohtliku koera kohta teadet tegema...
Seni pole mingit kaebust kuskilt tulnud, kuigi kõik too juhtus eelmine suvi...
Ja koera nimi on Rommi, "hellitusnimi" Rommel :)
Pikka iga Rommile. Meeldiv on lugeda kirjutist, mille autor teab sõnade tähendusi:) Meie Rommiga see tee alles algab - esialgu on pigem Nämmi veel. Paberitega sakslane. Terane, kut naaskel.
Siit jõuame teise koertega seotud foobiani. Iga lahtiselt õues olev koer ei ole veel ohtlik murdja. Nagu ei ole iga õuelesattunu pätt.
Tänan!
Nämmile koolitust ja distsipliini, saab terane kutsa eluks korraliku suuna.
Muide, lugedes neid erinevaid nippe küll lõuast, küll käpast jms...
Oma koeara pealt olen aru saanud, et tollel tüübil on fantastiline tasakaalu hoidmise ja jagamise võime. Koera trump, ka näit koertevahelises võitluses, on püstiasend. Koer, kes on võitluses pikali, on ka kutu (või kohe selleks saamas).
Küll ma olen koera näit müramise käigus käpatehnikaga pikali võtta üritand või näit loomaarsti juures oli vaja, et koer oleks pikali...
(No ja tolle loomaarstiga on muidugi täiesti omaette teema.)
Ja mul on ka omaette teema võõraste koertega...
Kunagist aastaid tagasi tegelesin ka mööblibiznjeeksiga ja pidin kliendi juurde minema mõõte võtma. Kokkuleppitud ajal olin aadressil ja helistan, et kohal. Klient vastu, et ups, tal läeb pisut aega, pole kohal, a kohe kohe u 30 min pärast jõuab. A ärgu ma mingil juhuö hoovi mingu, seal on kohutav Baskervillide koer ja see teeb su katki.
30 min hiljem, kui kunde kohale jõudis, ei suut too ära imestada, et kuda ma hoovi sain (huumoriga pooleks ütsin, et väravast tulin) ja kuda ma veel elus olen... Ning, kui veel näitasin, et koer end silitada lubab... kukkus tollel karp lahti...
Ja no paar sellist seika on veel mul elus olnud.
Need jutud on veidi naiivsed, kes räägivad, kuidas lõuad lahti murda koertel paljaste kätega. Ütleme nii, et kes koerale konti söögiks on andnud, see teab, kuidas kont lõugadevahel ära jahvatatakse. Inimese sõrmed on neil lihtsam läbi hammustada, kui meisugustel saarema miniviinereid nosida.
Selles videos on mõned näpunäited, kuidas koera rünnaku korral käituda. Üks põhiline asi, mida valesti tehakse, on see, et kui koer on juba külge haakinud, siis hakatakse koera küljest ära sikutama, mis teeb vigastused veelgi hullemaks.
Koerad on ettearvamatud. Ka kõige kukununnum labrador võib peast ära pöörata. See jutt, et ma olen teda nii ja nii kasvatanud jms, on ilus teooria. Praktika paraku on selline, et kui üks hetk sõidab koeral katus minema , siis on jama lahti.
Ja paluks mitte must valesti aru saada. Ma pole koerte vastane, mulle meeldivad koerad, erinevalt kassidest. Aga siiski tuleb tunnistada, et koerad on väga ohtlikud, kui ründavad.
Ja veelkord, ma arvan, et probleem on just tänapäevaste koeratõugudega, nagu pitbull , rotweiler jms spetsiaalselt aretatud tõud. Need ei oska alla anda, kui võitluseks läheb. Siin on üks video, kuidas pitbulli laadsed koerad pulli üritavad ära nullida:
